vahel kaotan ma end
pilkasesse talveöhe
nii ära
et ei mäleta enam
kas ma olin rebane või
talvike
kelle riided mu
riiulitel rõõmustavad
kelle kingad
kappides koperdavad
kelle nägu see ometi
igal hommikul
sellest imelikust
klaasjast raamist
mind vaatab
on see röövik
või nukk
on see liblikas
või röövik


*

vana-aastaõhtul
valasime tina otse
südamekujulisse
piparkoogivormi
ei andnud enam
saatusele 
lahtisi otsi
sest eelmiste aastate
okas-ogalised 
käkid
saidki teoks
 
kui vormid 
täis said
voolas sulatina
meie sääri pidi
tagasi maapõue
 
nüüd on meie 
südamed
tinarasked
aga juured kindlalt
maha tinutatud
saagu
mis saab
tulgu 
mis tuleb
tulgu või
uus aasta


*

maailmas, mis mõõdab naise hinda
söömata jäänud söökides
magamata öötundides
tahan armastada pehmelt
 
tahan protesti märgiks
kuumast kirsimahlast läbi imbuda
keskööl koogilõiguga kurameerides
kaneelikarva kohvitassis supelda –
ainult mina ja meelusikas
 
tahan tummise täisvaimutundega
raamatuvirna otsas uinuda,
tuhksuhkur põsepunaks
šokolaad soojadel huultel
maasikamaiguline martsipanisüda
rahulolevas rinnas tuksumas
 
rõõm leiab mind vastu hommikut
kommipaberite kirju kuhja alt
siidipüüride-suletekkide soojas
suhkruingliks muutununa
 
unenäos keedan mannavahtu
kõikidele kurbadele naistele,
kes lugesid ajakirjast, et
nad on liiga paksud ja et
peale kuut ei tohiks üleüldse
mitte kunagi
süüa


*

esimesel krõbedal sügishommikul
heitsin sooja pudrukaussi magama
otse pohlade ja banaaniviilude vahele
tõmbasin viimase mündilehe tekiks peale
sättisin pea pihlamarjakobarale
ja puhkasin välja
poliitikast sõjast sapist võõravihast hirmudest ja nohutestidest
puhkasin ei-tahadest ja ei-sobidest

puhkasin, kuni mõtted said mett ja piima täis,
kohvitass helises
ja aeg oli eluõpikutele uueks aastaks
rahutuvidega paberid
ümber sättida


*

ma tahan koristada ära oma toa
ja pesta aknad, et ma mände võiksin vaadata
ja panna kappi iga teravama noa
ja iga püstoli ja relva ära visata
ma tahan tuulutada ära voodiriided
tahan üles panna uued kardinad
et nende külge jäänud sõjahirmusiirded
võiksid läänetuules üle metsa lennata
ma tahan valgust lasta talveriiuleisse
ja korda seada kapihämarad
ja helget lootust tuua pommivarjendeisse
ja terveks teha linnatänavad
ja viimsed moosipurgid keldrist üles tuua
koos unes vähkrevate lastega
ja sooja putru võiksime siis süüa
igaüks oma ema-isaga
ja päevalilli põllule ma külvaks
ja suvi tuleks suure rõõmuga
ja iga paiseks paisund punngi mõistaks:
ei ole ilma ilma armastuseta