Aliis Aalmann: „Kes aias”.
Hunt, 2025. 214 lk.
Sel sügisel teise luulekogu välja andnud Aliis Aalmann debüteeris augustis ka proosakoguga. „Kes aias” koondab ilmselt üsna mitme aasta jooksul kirjutatud lühijutte, sest nii mõnigi neist on varem ilmunud ja „Mina ei käinud siis veel koolis” tõi autorile möödunud aastal ka Friedebert Tuglase novelliauhinna.
Aalmanni hääl prosaistina ei erine kuigi palju tema luuletajahäälest, tema keel on samamoodi kujundlik ja poeetiline, tekstid täis seisundite kirjeldusi, lõhnu, maitseid, esemete tekstuure ja valguse varjundeid. Tekstide toon on pigem melanhoolne, tempo aeglane, olevik põimub alatasa minevikuga.
Autor on ise öelnud, et alles katsetab ja otsib oma stiili.[1] Stilistiliselt ongi tekstid veidi erinevad, aga mitte niivõrd, et mõjuksid eklektiliselt. Tänu vahelduslikkusele pääseb eriti hästi mõjule kogumiku parimate lugude („Mina ei käinud siis veel koolis” ja „Poistega ei mängi”) veenev intensiivsus ja poeetilisus, muutumata seejuures väsitavaks. Huvitaval kombel on need tekstid peaaegu ainsana selles kogumikus kirjutatud minavormis (seda on ka jutu „Kes aias” mõned osad), mis viib mõttele, et vahest sobibki Aalmanni poeetilise laadiga kõige paremini esimese isiku isiklikkus ja vahetus.
Kui need kaks lugu mõjuvad ühe hingetõmbega kirjutatuna, jätavad mõned teised (näiteks „Räästas” ja „Kookon”) aga vastupidise mulje. Narratiivselt need nii tugevate tervikutena ei mõju, ehkki sisaldavad võimsaid kujundeid ja veenvaid lõike. Narratiiv tundub neis kohati olevat justkui ehitatud teksti ümber vaid õigustuseks avaldada lõigud ühe jutuna. Mis viib mõttele, et ehk oleks nende tekstide õnnestunumad osad sobinud paremini luulevormi. See on küll ka kaunis otsitud kriitika, sest üldiselt on tegemist ikkagi väga mõjusa novellikoguga.
Aalmanni jutud joonistavad portree ühest tüdrukust – kord päris pisikesest ja siis jälle naisemõõtu –, kes kasvab riigis, kus on külm ja üksildane, kus saab juba ohtralt tarbida, aga kus ei osata veel vabaneda minevikust ja häbist, kus ei julgeta teistest erineda ja kus ei osata armastada või vähemalt mitte veel väga hästi armastust välja näidata. „Kas see oligi suureks saamine? Üksindusega leppimine.” (Lk 57.)
Mõnikord eksib Aalmanni novellidesse maagilist realismi. Siin leidub tüdruk, kes rebib ribahaaval oma sõrmenahka maha, kuni vabastab end nahast täielikult, et siis liblikana vana kesta seest tõusta; naine, kelle tapab jääpurikas, mis talle haigutuse ajal suhu lendab; surnud vend, kes on endale metsaonni põhja peidupaiga kaevanud.
Autor kirjeldab põlvkonnaüleseid suhteid noorima põlvkonna vaatevinklist, veidral kombel on aga erandiks just kogu nimilugu „Kes aias”, kus on keskne lapsevanema perspektiiv. Olgu öeldud, et ka selle loo perspektiiv nihkub mitu korda, ja seda viisil, mis hoiab lugejat ärksana. Ja kui enamasti on Aalmanni lugudes juttu tütardest, emadest ja vanaemadest, samal ajal kui isad, vanaisad ja muud mehed on hägused, neid pole pildil, siis jutus „Kes aias” on järsku päriselt kohal üks isa.
Aga võtkem siis ette Aalmanni tüdrukud. Nad ei ole küll alati enam lapsed, aga nende tüdrukulikkus takistab mul neid ka naisteks nimetamast. Nad on sisemiselt tugevad, samas on nad nõus välise sobitumise ja kusagile kuulumise nimel ennast ära kaotama, eelistades häbi üksildusele. Nad näivad alatasa püüdvat muutuda tapeediks, kaduda seina sisse, nad vaikivad, ei vaidle vastu, kuuletuvad ja alluvad. Ja seda mitte seetõttu, et nad oleks nõrgad, vaid sedasi toimimine näib olevat nende läbimõeldud strateegia.
Tüdrukud tahavad olla nagu teised, seda ütleb ka esimese jutu pealkiri „Olla nagu teised”. Tüdrukud silkavad suurte poiste sabas metsas, üritades kõigest väest mitte pisikeste plikadena näida, nad proovivad kaaslaste survel suitsu, hävitavad barbisid kollektiivses barbaarses rituaalis ja torkavad salaja nõelaga kõrva auke, sest teised juba kannavad kõrvarõngaid. Tüdrukud postitavad sotsiaalmeediasse pilte aastavahetuseks hakitud kartulisalatist isegi siis, kui söövad seda täielikus üksinduses; sunnivad end toitu välja oksendama, et olla sobivalt saledad; ja kuulavad vastu vaidlemata häirivaid kolleege, kes – küüslaugulehk üle pea käimas – nende fertiilsuse üle targutavad.
Tüdrukuid saadab seletamatu tunne, justkui elataks valesti: „Luise ei tundnud, et vajaks kedagi enda kõrvale, kuid ometi hakkas miski kripeldama, kui ta õnnelikke paarikesi nägi. Ta ei tundnud, et peaks rohkem reisima, aga teiste reisimuljed tegid ta kadedaks. Justkui ta elaks valesti.” (Lk 65.)
Ja siis emad. Emad ahistavad tütreid, sest ühe põlvkonna suurune vahe on liiga väike selleks, et suuta lahti lasta soovist teist inimest muuta ja leppida teisega sellisena, nagu ta on. Emasid ahistasid omakorda nende emad ja nende emasid jälle nende emad.
Emad on sobitumises juba vilunud, nad on õppinud olema tapeet ja sulama seinaks. Nüüd hoiavad nad silma peal, et nende tütred nende jälgedes sobituks, aga muidugi aastatetaguste reeglite järgi, mis noorel põlvkonnal enam oma eakaaslastega kohaneda ei aita. Emad ei luba teha kõrvaauke, sest neid võib hiljem kahetseda, ja nad ei luba tütardel liiga palju süüa, et nad paksuks ei läheks. Emad ei taha, et koju koguneks koli, või vastupidi, kuhjavad oma korteri nii koli täis, et lämbuvad selle sisse. Emad heidavad ette seda, kui tütred kulutavad kogu raha raamatutele, ja targutavad, et õppida tuleb ainult seda, mis raha sisse toob. Emad on seda kõike oma tütardele nii kaua rääkinud, et nende hääl kõlab tütarde peas ka siis, kui nad on ise on kaugel või lausa surnud: „„Sa peaks rohkem väljas käima,” oleks ema öelnud. Ta ei pidanud isegi kõrval seisma, et Luise tema häält kuuleks. See rääkis ta peas. Kasvas nagu umbrohi, mida ei saa kunagi välja kitkuda, mis alati edasi vohab.” (Lk 56.)
Ja vanaemad. Vanaemad pigistavad kätt ja pärandavad ehteid. Nad vaaritavad; pühivad kareda käega maha huulepuna, mille tüdrukud on endale peale määrinud; viivad neid käekõrval poodi vorsti ostma; laksavad mööda kukalt, kui tüdrukud midagi sobimatut ütlevad, aga hellalt ja armastusega. Vanaemad teevad tütretütardele vanast kardinast loore, et nood saaksid ennastunustavas rõõmus oma tulevasi pulmi läbi mängida. Nad kutsuvad tütretütreid ikka nende titepõlve hüüdnimega, kuigi tüdrukud on juba suureks kasvanud. Vanaemad mõjuvad turvaliselt, nende nõudlikkus on rahustav paratamatus, mis tekitab tunde, et millelegi saab siin ilmas alati loota. „Ütlesin vanaemale, et Mustit enam pole. Ta ohkas ja kallistas mind. „Nii palju surma,” sosistas ta. „Ja sina pidid nägema. Võeh.”” (Lk 173.)
Aga vanaemad võivad olla ka hirmutavad, kui nad muutuvad emadeks. Emade jaoks on nad alati emad ja emadena on nad ähvardavad: „Vanaema vaim oli ajakirjakaante vahelt välja roomanud ja köögi enda alla haaranud. Nagu vihmapilv, millest aina kallas. Sofia oli sõnadest läbi ligunenud ja värises. Külm imbus kontidesse ja Sofia jäi seda uskuma. Vanaema vaim oli toonud majja hauajaheduse ja kopituse.” (Lk 79.)
Ja isad, vanaisad, vennad, teised mehed? Nende piirjooned on ainult aimatavad, neist on kuulda siin-seal, aga päriselt on neid näha harva. Nad mõjutavad sündmuste käiku, kuigi neid endid pole kohal. Või siis on nad füüsiliselt kohal, aga ei anna loole midagi juurde: „Papaga oli lihtsam. Tema oli kogu aeg tasane olnud. Isegi toona, kui Ilona veel lasteaias käis, polnud vanaisa kuigi palju kõnelnud.” (Lk 190–191.) Isad on tööl, vennad on surnud ja vanaisad garaažis.
Kuigi lugudest puudub rõhutatud poliitilisus – välja arvatud ehk jutus „Naine vannis”, mis käsitleb lasteta naist kui ühiskondlikult kahjulikku elementi, kes pole suutnud teostada oma ainsat mõistlikku funktsiooni –, joonistub ometi tütarde-emade-vanaemade liinidest välja kommentaar ühiskonnale, kus noore naise väärtuseks on endiselt tema tüdrukulikkus, sobituvus, agentsuse puudumine. Ja kus kodusele (ehk naistega seotud) sfäärile jätavad mehed endast ikka veel vaid häguseid varje. Olgu siis autori poolt tahtlikult või tahtmatult sisse kirjutatud, mõjub see kirjeldus kurvaks tegevalt, kuid autentselt. Loost „Naine vannis” lipsab läbi ka lähisuhtevägivalla teema, aga vahest veidi liiga põgusalt selleks, et see minu jaoks tervikkogu silmas pidades temaatiliselt mõjule pääseks.
Loodan siiralt, et Aalmann jätkab luule kõrval ka proosa kirjutamist. Mitu selle kogu lühijuttu kehtestavad nii tugevalt oma maailma koos mitmetahuliste paeluvate tegelastega, et neisse maailmadesse võiks jääda palju kauemaks. Tüdrukud, emad ja vanaemad võiksid jätkata omavaheliste suhete klaarimist romaanis, sest on ju selge, et Aalmann loob sedasorti liine vilunult. Vahest vilksataks sellest romaanist meeldejäävamalt läbi ka mõni mees. Aga vahest pole see ka eriti oluline.
[1] Aliis Aalmann: kooliaegne lugemisilmekus tömbistab luulet. ERR 22. IX 2025.
Lisa kommentaar