Tuleviku manifest 

Tegelikult ei saa olla kindel,
et tulevik mind tingimata ootab.
Et minu ilmumine pole tema jaoks
lausa šokk või vähemalt sürpriis,
et ta tõepoolest võtab mind vastu
ilma igasuguse protestita
täpselt sellisena, nagu ma olen.
 
Nagu tema olekski see igavesti rahulik,
kõigega leppiv
ja samas siiski võidukas ja inspireeriv ema,
keda me kõik tegelikult vajame,
aga keda vaid vähesed meist lähedalt on tunda saanud.
 
Tulevik, mis ootab mind igal juhul.
Isegi siis, kui astun talle ligi omandihimu ja arrogantsiga,
mis on mulle nii loomulikuks saanud,
et ma nende olemasolu üldjuhul isegi ei taju.
Kui vaatan teda päevast päeva
nagu konkistadoor ketšua naist,
olles veendunud, et temal, teisel,
ju puudub oma terviklik olemus ja vaba tahe
või vähemasti ei saa need olla nii reaalsed
ja väärtuslikud nagu minu tõed ja plaanid.
 
Ometigi tean ma nüüdseks
piisavalt palju näiteid
inimestest, kes ühel päeval on pidanud edasi elama
tulevikuta. Aga mida selle teadmisega peale hakata?
 
Ehk tõesti tuleks ennetada
lausbarbaarsust
ja juba praegu, selsamal hetkel
vaadata end tuleviku pilguga.
 
Näha end selles sügiseses linnas
Läänemere kaldal,
saalis, kus on palju räägitud
ja enamastki vaikitud on veel.
Näha end ühena paljudest,
kannatamatult jalga kõlgutamas või unistavalt aknast välja vaatamas,
ehk isegi kõneleja sõnadest oma tähendusväljale
uusi pidepunkte märkimas.
 
Vaadata seda ruumi,
seda koosolemist siin, ja teada,
et üsna pea need tuled kustuvad
ja saal on tühi.
 
Sest kogu seltskond on liikunud edasi
järelpeole,
mis leiab aset
ei kusagil mujal
kui tuleviku juures.
Ja see paindliku loomuga majaemand,
ta kindlasti üldjoontes soovib,
et ka sel korral jääksime iseendaks
ja tunneksime end nagu kodus.
Aga võimalik, et üha vähem
kellegi teise arvelt.
 
Ehk ta isegi loodab,
et jätame esikusse mantlite ja mõõkade juurde
ka oma ruuporid ja vildakad vaimukused,
mida oleme niikuinii alati julgenud loopida
vaid tagaselja,
pidades end niimoodi diplomaadiks,
mitte variseriks.
Et me oleme valmis
pisutki tasandama oma häält.
Oleme valmis kuulama.
Ja oleme valmis
võtma ära isegi need nii armsaks saanud
ja samas piinlikult kulunud sametkindad,
mille alt paljastuvad raudsete asemel
rusikad, mis on siiski lihast ja luust
ja korraga igas suunas vehkimisest
ammu väsinud.
Oh üllatust.
 
Sest alles siis, kui
alasti
raugelt
koputame pidusaali uksele
tuleviku majas,
saab selgeks,
et selle avanemine
pole muud
kui igas hetkes korduv ime.


Ette kantud Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi aastapäevale pühendatud üritusel „TÜHI saal 10. Meie manifestid” 1. X 2025 musta laega saalis.