1940. aasta veebruaris mängisid Tõrva gümnaasiumi koolipoisid linnakese parimal, nimelt pritsimaja laval episoode Albert Kivikase romaanist „Nimed marmortahvlil”. Euroopas käis juba sõda, meil olid sees idanaabri baasid ja pool aastat hiljem oli iseseisev Eesti Vabariik hävitatud. Vabadussõtta läinud Kivikase romaanitegelaste eakaaslased seal laval, aga ka publiku hulgas saalis, pidid mõni aasta hiljem minema sõtta, võõras munder seljas, ja mõnedki neist võisid kaduda nimetusse hauda, mida ei tähistatud marmortahvliga.
Saalis istunud ja omavanuste või veidi vanemate koolivendade näitemängule kaasa elanud Endel Nirgil läks paremini, võiks öelda, et läks isegi päris hästi. Kuigi temalgi tuli varsti püssi alla minna – 1943. aastal Omakaitsesse, millele järgnes sõjaline väljaõpe Poolas Heidelaagris. Hiljem päästis Nirki haigus ja päris rindele ta Sinimägede all ei jõudnudki. Kavatsus Läänemaalt meritsi Rootsi põgeneda luhtus, lekkivast paadist tuli tagasi maismaale sumada, et seejärel tsiviilriietes ja sõjapõgenikku mängides pikkamööda tagasi kodukanti Valgamaale jõuda.
Kes on lugenud Endel Nirgi romaani „Siin maa peal”, sellele tuleb luhtumine muidugi kohe tuttav ette. Aga tolles põgenemiskatse untsuminekus võib näha ka ühe järgnevate aastakümnete kodumaise kirjanduslookirjutuse silmapaistvama tegija tee algust. See tee viis läbi heitlike aegade ja lämmatavate olude vabaduse poole kuni taastatud Eesti Vabariigini. Ja sellele teele jääb muserdavate piirangute ja tabude kiuste nii mõnigi tähetund.
Olgu öeldud, et järgnev püüab olla pidulikupoolne juubelijutt 15. detsembril 1925 sündinud Endel Nirgi ja tema olulisemate tegude meenutamiseks. Argisemat poolt puudutan veidi rohkem 2026. aastal ilmuva ja Nirgi suuremas osas seni ilmumata kirjatöid koondava raamatu „Nelja mehe lood” saatesõnas, millest nõudlikum huviline leiab edasi lugemiseks ka kombekohase viiteaparatuuri, mida siin on teadlikult välditud.
Kuidagi läks õnneks ka see, et kui 1944. aasta 9. novembril algasid taasavatud Tartu ülikoolis sisseastumiseksamid, sai varakult lugema hakanud ärksa vaimuga noormehest kohe ka üliõpilane eesti filoloogia alal. Ülikooli lõpetas Nirk 1949. aastal, aga juba enne seda oli 1947. aastal asutatud Keele ja Kirjanduse Instituudi direktori ajutine kohatäitja, Eesti-aegne mees Daniel Palgi, esitanud taotluse saada Nirk ülikooli lõpetamise järel oma asutusse teadustöötaja kohale. Nii see siiski kohe ei läinud ja esimesed töömeheaastad möödusid Nirgil ajalehe Sirp ja Vasar teatriala toimetajana. Ligemale paarikümne aasta jooksul tööd ja leiba, aga ka kogunevat trotsi pakkunud KKI-s oli Nirgi esimene tööpäev 24. november 1953. Direktor oli siis Siberi eestlane Heinrich Tobias, aga tegelikult valitses asutust Nirgi hilisema hinnangu kohaselt juba siis Endel Sõgel. Ametlikult oli kõrgema hariduseta, kuid NLKP liige Sõgel kirjanduse sektori juhataja kohusetäitja ning see sektor vajas kõige valvsamat ideoloogilist silma. Sõgel teadis Nirgi „ankeeti”, aga samas vajas ja soosis teda kui võimekat ja tegusat teadurit. Sellisena noor mees end ka tõestas, olles mitme „projekti” algataja ja tulles oma töödega tähtaegselt toime. Nirgi ametialast „karjääri” silmas pidades tuleb mainida, et kui 1961. aastal löödi eesti kirjanduse uurimine KKI-s 1917. aasta koha pealt kaheks – oktoobrieelse ja oktoobrijärgse eesti kirjanduse sektoriks –, siis Nirk sai viieks aastaks oktoobrieelse kirjanduse sektori juhatajaks, ning hiljem, kui selle nimi muudeti kirjandusteooria sektoriks, juhatas seda kuni 1972. aastani. Teist sektorit hakkas kohakaasluse alusel juhtima Sõgel.
Ühelt poolt oli Sõgla selja taga kindel olla, ent samas ka nörritav, kui too sekkus ja artiklitesse oma hinnanguid toppis. Ajastuomastesse raamidesse pidid kirjatööd mahtuma niikuinii. Võib aimata seda vaimset pinget, mis aja jooksul kogunes, kui mõnigi tähetunnivääriline tegu teostumisel kuhtus.
Alates 1948. aastast artikleid ja arvustusi avaldanud Nirk võeti Eesti NSV Kirjanike Liitu vastu 1955. aastal, samal koosolekul, kus taastati Tuglase, Sanga ja Merilaasi liikmesus, ning 1956. aastal sai ta esimese ametliku tunnustuse Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumilt August Jakobsoni allkirjaga.
Võib-olla poleks põhjust esile tõsta 1957. aastal ilmunud Endel Nirgi artiklite ja arvustuste raamatut „Laias laastus” (575 lk!), kui see poleks omas laadis esimene kirjanduskriitika autorikogumik Eesti NSV-s. Raamatu eessõnas seisab, et sellised artiklid vananevad kiiremini kui luule või proosa, ja selles on Nirgil prohvetlikult õigus. Sest mida me sellest aastail 1948–1956 kirjutatud ja oma aja pitserit kandvaid tekste koondavast raamatust tänapäeval kõnekat leiame? Mõelgem stalinismi painele, mille all suurem osa tollaseid artikleid on kirjutatud. Osa neist ongi varustatud ümbertöötamisele osutava kahe daatumiga. Kolmandiku raamatu mahust hõivab Kreutzwald ja eriti „Kalevipoeg”, selle varasem kriitika kuni nahutada saava Tuglaseni, kes tollal oli põlu all. Mõistagi saab kiita Kreutzwaldi antiklerikaalsus ja eepose tajutav sakstevastasus. Siis on pikemalt juttu eesti jutu- ja näitekirjanduse algusaegadest, ka Eduard Bornhöhest kui oma aja silmapaistvamast kirjamehest. On artikli „Meie luule arengu põhijooni” esmatrükk, milles proletaarsete poeetide eksponeerimise taustal õnnestub rõhutada „reaktsioonilisse suunda” liikunud nooreestlaste ja Ernst Enno luule kaheldamatut paremust. Hästi põgusalt leiavad arbujatest mainimist Bernard Kangro, Uku Masing ja Betti Alver, ka August Sang ja Kersti Merilaas. On midagi lõbusat ka: 1951. aastal kirjutatud artiklis „Luulekeele risustamise vastu” on Nirgi terava pilgu alla jäänud mõned tollaste nomenklatuursete luuletajate värsid, näiteks Felix Kotta „Nagu veerev lumekera / hakkab kasvama partei” või Aira Kaalu „Donbassi pealinnas”, mille värsid „Kihavail kõnniteil teistele ruumi tehes / käid nagu uudismaa vagudel” ajendavad küsima, „kas tõesti Stalinos [Donetski nimi aastail 1924–1961] on nii halvasti sillutatud tänavad”. Artiklis „Mõningaid luule päevaprobleeme” nähakse lootustandva luuletajana esile kerkivat Jaan Krossi ning pareeritakse Aira Kaalu kriitikat Ellen Niidu kohta („armastajaid kujutatagu ühises võitluses kommunismi eest”) väitega, et armastusluule ei pea alati olema võitlusluule.
Olulisim ja märkimisväärseim on aga selles kogumikus Nirgi tulevaste teoste tarbeks tehtud eeltöö: XIX sajand ja rahvusliku kirjanduse tekkeaeg on allikmaterjalidele toetudes põhjalikult selgeks tehtud. Instituudis ongi see ajastu ja Kreutzwald peamine Nirgi uurimisvaldkond. Eeva Ahvena koostatud KKI ajalugu „Pilk paberpeeglisse” sirvides saab selgeks, et juba septembris 1954 asutakse Endel Sõgla peatoimetamisel kavandama suurt eesti kirjanduse ajalugu viies köites, jagatakse perioodid, autorid ja kolleegiumid, ajapikku konkretiseeritakse: XIX sajandi teist pool käsitleva II köite peatoimetajaks saab Nirk, 1956. aastal on IV köite, mis loodetakse avaldada juba 1959, autorkonnas kinnistatud Nirk kirjutama Ristikivist. Samal ajal taotletakse kõrgemalt poolt lube ja väliskomandeeringuid 1957. aastaks ja veel hiljemgi – Sõgel ja Nirk Stockholmi eesti kirjanikke uurima 14 päevaks! Tegelikult teostub vaid KKI direktori Eduard Pälli ja Paul Ariste kahenädalane reis keeleteadlaste kongressile Oslos, Sõgel väisab koos Aristega Kangrot Lundis aastaid hiljem ja Nirk Rootsi kunagi ei pääsenudki. Viieosaline ja seitsmest raamatust koosnev „Eesti kirjanduse ajalugu” jäi vinduma, ehkki II köite prospekt oli Nirgil valmis juba 1960. aastal. Lõpuks 1966. aastal ilmunud 650-leheküljelisest teosest on Nirk ligikaudu kolmandiku tekstiosa autor (ülevaatepeatükid, Kreutzwald, Bornhöhe, Saal, Jaak Järv ja veel mõned autorid, osalt kahasse Rudolf Põldmäega).
1959. aastal alustas Eesti Riiklik Kirjastus lühimonograafiate sarja „Eesti kirjamehi”, millest esimesena nägi trükivalgust Harald Peebu „Johannes Vares-Barbarus”. 1961. aastal ilmusid Nirgi sulest kõigepealt „Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene” ja aasta lõpupoole „Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu”, mille aluseks oli 1959. aastal kaitstud kandidaadiväitekiri. Sari on populaarteaduslik ja ilma lugemist koormavate allikaviideteta, ent pisiasi küll, ehkki tollastel aastatel silmatorkav: Bornhöhe eluloo lõppu lisatud kasutatud kirjanduse hulgas on täiesti neutraalsel toonil osutatud Herbert Salu 1955. aastal Tulimullas ilmunud artiklile „Eesti „Wilhelm Tell””! Käis siis lubatavus laineti või olid tsensori silmad ähmased – enamasti ei tohtinud Glavliti nõudel Tulimulda trükisõnas üldse mainida.
„Väike” Kreutzwald oli „suure” ja ühtlasi vaieldamatu tähetunni sissejuhatus. 1968. aastal ilmunud monograafia „Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus” sisuline kapatsiteet on tänini ületamata. Raamatut põhjalikult arvustanud August Annist meenutas, kuidas omal ajal Eesti Kirjanduse Selts soovinud temalt Kreutzwaldi elulugu, kuid respektist Gustav Suitsu uurimuste ees jäi tal see kirjutamata – nüüd aga tuleb tunnustada Nirki. 3. juunil 1970 saab Nirk selle raamatuga kaitstud ka doktorikraadi, oponentideks Villem Alttoa ja Arnold Kask ning ajaloo poolelt Juhan Kahk.
Samasse 1970. aastasse jääb teinegi raamat, millega Nirk – vähemalt kirjutamise ja ilmumise hetkeolusid silmas pidades – võis rahul olla. See on ingliskeelne „Estonian Literature” (tõlkijad Arthur Robert Hone, Oleg Mutt ja Victoria Hain), suurel määral tellimustöö, mis ilmus Tallinnas III rahvusvahelise fennougristika kongressi toimumise ajaks. Raamatu eripära on selle orienteeritus välismaisele (ja väliseesti) lugejale, mistõttu oli lubatud ka väike ülevaade pagulaskirjandusest 14 leheküljel. Pikema käsitluse ja fotoga on esindatud Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Kalju Lepik ja Valev Uibopuu (kes kirjaniku rolli kõrval oli ka fennougrist), lühidalt on mainitud teisigi olulisemaid kirjanikke, muidugi mitte Arved Viirlaidu ja loomulikult varjutab seda teemat tervenisti hinnang typically reactionary émigré literature, sest autori meelehärmiks oli teose toimetajaks Endel Sõgel. Ingliskeelne kordustrükk ilmus 1987, soome keeles ilmus teos 1986 ja eesti keeles täiendatud kujul 1983. Kuivõrd Sõgla uurimisobjekt oli Hans Pöögelmann, kelle biograafiani (see oli ka „Eesti kirjameeste” sarja kavas) ta ei jõudnudki, torkab silma, et biograafiate osas on Pöögelmann ja Tammsaare esindatud võrdses mahus, ent käsitlustes on Tammsaarele pühendatud 10 lehekülge ja Pöögelmannile vaid pool.
Seevastu Nirgi ligi kümme aastat kestnud töö „Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni” kallal lõppes luhtumisega. Sellest polekski tahtmist juttu teha, kui sellega poleks seotud üks tähtjas sündmus – Nirgi lahkumine KKI-st. EKBL-i koostamise algatus tulnud kaasaegsete mälestuste järgi Nirgilt, kavas oli 625–640 artiklit (ilmus 607 kirjutist 25 autorilt), esialgsete plaanide järgi oli kavas käsikiri kirjastusele esitada juba mais 1967. Vaieldi, kas pagulased sisse või välja, kas repressioone märkida või mitte jms. Lõpuks jäi kõike kroonima Nirgi kõrvale juba 1968. aastal tekstide lõplikuks vormistajaks ja kaastoimetajaks trüginud Endel Sõgla poliitiline hinnang. Tulemus oli nii hull, et kui raamat pidulikul 1975. aastal – tollase eesti raamatu juubeliaasta embleemiga! – lõpuks ilmus, siis oli osa autoreid keeldunud oma nime artiklite all avaldamast. Seda lubati ja autorid said honorari sellest hoolimata.
Võib mõista, kuidas pika aja jooksul kogetud takistustest ja tagasilöökidest sugenenud meelepaha just selle töö protsessis Endel Nirgil lõplikult üle viskas – siinkohal ei leia teistsugust väljendit. 3. maist kuni 10. juulini 1972 on Nirk korralisel puhkusel oma rannakodus Saaremaal ja esitab 27. juunil KKI direktorile kategoorilisel toonil ametliku ja vormilise avalduse, teatades oma lahkumisest instituudi koosseisust ja teadusnõukogust. Kiri lõpeb sõnadega: „Tööraamat saata aadressil: Kingissepa rajoon. Laimjala sidejaoskond.”
Sellele iseenesest tavatule ja äkilisele teole sobib isegi legendi aura, nurisejaid oli küll teisigi, näiteks Aarne Vinkel, aga peale Nirgi lahkus veel üksnes Mart Mäger – mees, kelle abiga oli Nirk soetanud endale maakodu Saaremaa rannas, kus ta nüüd aastate jooksul suviti usinalt oma aeda edasi haris. 1972. aasta Loomingu juulinumbris ilmunud „Paigamehe tööd ja päevad” kõneleb elumuutusest ja enesepagenduse eelistest. Kirjatöö oli valminud juba varem talvel, vahest siis enesesisenduslikult, ennast ja pinnast pöördeliseks elumuutuseks ette valmistades. Aga elutäiusele püüdlemine teatud askeetlikul ja looduslähedasel viisil näikse Nirgile üldse loomuomane olevat.
Eemaldumine „tõuklemisest” mitmes mõttes, nagu Nirk kusagil kirjutab, ei tähendanud aga vaikimist. Juba 1973. aasta Loomingu augustinumbris ilmub „Imatralt Caprile. Peatükk Ants Laikmaa biograafiast”. Elulookirjutuse teoreetilisemat mõtestamist pakub essee „Dokumentaalproosa mõnedest võimalustest” (Looming 1976, nr 2), millest leiame sellised laused: „Ei saa öelda, nagu oleks Eestiski biograafiaid vähe kirjutatud – kõike kokku võttes saaks neist küllap mehekõrguse kuhja. Aga kirjandusliku mehekõrguseni ulatub ometi ainult mõni üksik: A. Kalda „Tähelend” ja Fr. Tuglase „Juhan Liiv” (minu meelest ikkagi pigem biograafia kui teaduslik monograafia), siis ehk A. Vaarmani „Surmast tugevam” (V. Klementi elulugu) ja L. Siimiskeri „Jaan Saul”; midagi lisandub võib-olla ka „Suurmeeste elulugude” ja „Eesti kirjameeste” sarjast.”
Ei ole kahtlust, et 1977. aastal ilmunud „Kaanekukk. Lugu Ants Laikmaa elust ja ettevõtmistest” kuulub mainitud Tuglase ja Kalda teoste kõrval eesti elulookirjutuse kullafondi. Oma arvustuses seab Marju Lauristin „Kaanekuke” meie kultuuriteadvuse avardamise ja subjektiivse läbielamise mõttes kõrvuti Jaan Krossi empaatiliste visioonidega, Lennart Meri müüdiennistuste ja Mark Soosaare Wiiralti-meditatsioonidega (Looming 1978, nr 5). Nirgi kui kirjandusteadlase ja kirjaniku puhul on küllap olulisim dokumentalistika ja kunstitõe sujuv ja veenev ühendamine. Tegemist on igati õnnestunud elulooromaaniga, mille kompositsiooni aluseks on tee ja teel olemine – nii nagu see on sõnastatud Nirgi hilisema Ristikivi-biograafia pealkirjas „Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu” (1991), mida vääristas Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia. „Kaanekukk” on teostuselt muidugi rohkem romaan, aga ka Ristikivi-biograafiale pole takkajärgi ette heita midagi, võib vaid kahetseda, et Nirk seda kirjutades ei pääsenud ligi olulistele peamiselt Rootsis asuvatele allikmaterjalidele ja pidi paguluse osas suuresti piirduma Bernard Kangro, Kalju Lepiku, Hele Lüüsi jt vahendatud teabega.
Põhjapanev on Endel Nirgi romaaniajalooline kogumik „Avardumine” (1985), mis algab eesti jutukirjanduse tagasihoidlikest lätetest ja jõuab üle Tuglase, Tammsaare, Ristikivi ja teiste 1930. aastate jutustava proosa autorite kuni ettepoole suunatud peegli otsinguteni. See on taotluslikult esseistlik kokkupanu suuremas osas varem ilmunust, mis ühelt poolt osutab materjali ammendavale läbitöötamisele, teisalt aga trotsib akademismi vormistuses, virgutades teost lugema kui „romaani novellides”. Psühholoogilise proosa käsitluses väärib eriti tähelepanu Reed Morni tähtsuse rõhutamine, mida millegipärast ei ole märganud tänapäeval kirjanduslugu avastavad ja arvustavad feministid. „Avardumise” järel on Nirgi tähelepanu jagunud eesti kirjanduse paguluses ilmunud ja ka uuematele romaanidele, näiteks artikkel „Bernard Kangro hilisromaanidest” (Looming 1990, nr 5) loob seoseid ühelt poolt tööga Ristikivi biograafia kallal, teiselt poolt aga ka samadel aastatel kirjutatud dramaatilise lugulaulu või värssdraamaga „Tabelinus”. Või ka järelsõna „Eesti romaanivara” sarjas ilmunud Karl Rumori „Krutsifiksile”. Mingil ajal oli Endel Nirk tolle Eesti Raamatus alustatud ning mitu valikut üle elanud sarja toimetuse kolleegiumi juht, ilmselt just oma eesti romaaniloo põhjaliku asjatundja renomee tõttu. Ja kui Tabelinust juba mainitud, siis see teema on erutanud Nirki hiljemalt 1978. aastast, mil Loomingu augustikuu numbris ilmus tema ajaloofilosoofiline essee, „rekonstruktsioonikatse” „Casus Tabelini”. Muu hulgas on sellesse poetunud ka vihje pagulaskirjandusele – Ain Kalmuse Lundis ilmunud Tabelinuse-romaanidele „Jumalad lahkuvad maalt” (1956) ja „Toone tuuled üle maa” (1958). Nii on paljud teemad omavahel seotud ja saavad kokku Nirgi loomingu tervikpildis.
1987. aasta sügisel oli õhus üha rohkem rahvusliku liikumise ja vabanemise hõngu. Aegamööda hakkasid koju jõudma pagulaskirjandus ja -kirjanikud isegi ning paotuma erifondid. Sõgla juhtimisel stagneerunud Keele ja Kirjanduse Instituudi asemel toimus detsembri algul Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud kahepäevane konverents hoopis kirjanike liidu egiidi all. Nirgi Ristikivi-biograafiast oli selleks ajaks ajakirjanduses ilmunud juba õige mitu peatükki (viimane, „Õhtuvarjud” just septembrikuu Loomingus), kuid põhiesinejate hulka ta ei kuulunud. Samasse aega jääb aga sündmus, mida Nirk ise on hiljem nimetanud oma akadeemilise karjääri veider-irooniliseks tippsündmuseks. Nimelt oli Eesti Teaduste Akadeemia välja kuulutanud seitse vakantsi akadeemia täisliikme ja kümme vakantsi korrespondentliikme kohale. Pärast 1971. aastal surnud korrespondentliikme staatuses Tuglast polnud Teaduste Akadeemias ühtki kirjandusteadlast. Kirjanike liidu juhatus esitas Endel Nirgi kandidatuuri. Ühiskonnateadustest olid korrespondentliikme kohale esitatud veel Juri Lotman ja Valdek Pall.
Kandideerimise juurde kuulus ettekanne ENSV TA ühiskonnateaduste osakonna üldkogu ees 24. novembril. Nirk valis teemaks pagulaskirjanduse, parasjagu oli Toomas Haugil teoksil ka Loomingu 1988. aasta esimeses numbris ilmuv intervjuu eesti pagulaskirjandusest nelja kirjandusdoktoriga (lisaks Nirgile Karl Muru, Harald Peep ja Aarne Vinkel), millest on käsikirjas säilinud Nirgi põhjalikud ja ette valmistatud vastused, nimed ja teemad, mis ilmselt kõlasid ka TA saalis. Põhiosa ettekandest pealkirjaga „Eesti pagulaskirjandus kui kirjanduslooline probleemidekompleks” on ilmunud Sirbis ja Vasaras 11. detsembril 1987. Nimepuistamist on siin vähem, ettekanne on pigem (kirjandus)teaduspoliitiline kui informatiivne. Vahemärkusena on Nirk poetanud teksti ka kriitikat seoses ilmuvast Eesti Nõukogude Entsüklopeediast välja roogitud pagulaskirjanike ja vastavate märksõnadega. Isikuid küll nimetamata on rünnak sihitud ENE toimetuses eesti kirjandust ja kirjandusteadust kureerinud Endel Sõgla pihta.
Oma mälestustes on Nirk seda episoodi meenutanud järgmiselt:
Kõrvust see teade mind just ei tõstnud, sest nagu selgus, oli Tartu ülikooli poolt samale kohale juba üles seatud professor Juri Lotmani kandidatuur.
Muidugi poleks sinna siis enam kedagi teist tarvis olnud – Lotmaniga sisuliselt konkureerijat meil toona ju ei leidunud. Aga et oli alanud uutmise ja olgu või näilise demokraatia toonitamise hooaeg, mis eeldas ka mõnetise valikutegemise võimalust, siis sattus mulle säärase episoodilise kõrvaltegelase roll.
Ühiskonnateaduste osakonna kõige kivikolbalisematele akadeemikuile (jäägu nad siin nimetamata) ja nende kulissidetagustele traaditõmbajaile võis Kirjanike Liidu poolne pakkumine paista sihilikult õrritavana, kuid veelgi jäigemalt olid nad meelestatud Lotmani vastu. Seda muidugi järgides Moskva vanameelsemate ideoloogiatuusade arvamust, mille kohaselt Tartu professor tegeles õigegi kahtlaste spekulatsioonidega. Ise siinsed teadusekorüfeed vaevalt et semiootikast suurt midagi jagasid, vaevalt et soovisidki oma teadmatust teadmiseks võtta.
Lotmani valimise ärahoidmiseks nähtavasti leiti siis vajalikuks esitada samale korrespondentliikme kohale veel kolmaski pretendent, keeleteadlane Valdek Pall. Viimase kui teeneka kohanimede- ja murdeuurija erialane pädevus iseendast kahtlusi ei tekitanud, ent kõnesoleval juhtumil oli ta ärtusoldatina välja käidud hoopiski isevärki mängureeglitega partiis.
Et need esitamised olid vahepeal juba ametlikus korras ajalehtedeski teatavaks tehtud, siis pandi mind kibekiiresti vastavaid pabereid täitma – eelnevaks viseerimiseks ning kooskõlastamiseks Moskvas. Kuidagi teisiti polnukski mõeldav saada osalemisluba säherduses võidujooksus.
Olukord kujunes üksjagu tavatuks ja ühiskonnateaduste osakonna lahtisel istungil 23. novembril 1987, kus kandideerijail tuli esineda ettekannetega, oli õhkkond tuntavalt pingestatud. Et mul antud asjaseisus midagi võita ega kaotada polnud, kuna puudus nagunii väljavaade valituks osutuda, võtsin ettekande teemaks trotslikult eesti pagulaskirjanduse, toonitamaks vajadust asuda selle asjalikumale käsitlemisele.
Justkui pabinas paistis olevat ka istungit juhatanud akadeemik-sekretär Juhan Kahk – tõenäoliselt mõnelt poolt saadud suuniste ja omaenda parema arusaamise kokkusobimatuse tõttu. Igatahes kriuksatas mulle kõrvu, et Lotmanile ettekandeks sõna andes nimetas ta viimast kogemata Mihhail Jurjevitšiks ega kohmanud oma keelekomistust ka parandada.
Järgnes kogu loo piinlikum osa: meie, mitme eriala kandideerijad (seal olid ka majandusteadlased Rein Otsason, Uno Mereste ja vist veel keegi ajaloolastest) ootame osakonna akadeemikute kinnisel istungil toimuvate hääletamiste tulemuste teatavakstegemist. Minu jaoks piinlik eeskätt ses mõttes, et ei tea, kas peaksin hakkama Lotmanile selgitama, kuivõrd olen teadlik omaenda siinviibimise väheses põhjendatuses ega taha end kuidagi arvata… Aga nõnda tark inimene mõistab seda ju niigi, ja oma säärase avaldusega võin ajada asjaloo meie mõlema jaoks veel kentsakamaks.
Siis viimaks pika-pika ootamise järel „sai teatavaks” (tulemusi kuulutama keegi ei ilmunud), et vakantsele kohale filoloogia alal on valitud meist kolmest keeleteadlane Pall – nagu senise juhtgrupi stsenaarium ilmselt ette nägi. Akadeemia üldkogu oma järgmisel päeval toimunud istungil siiski ilmutas sedajagu tervet mõistust, et jättis ühiskonnateaduste osakonna valimistulemused kinnitamata. Koht jäigi niisiis sedapuhku endistviisi vakantseks.
Tartu nimekaim professor teadagi jõudis saada pälvitud akadeemikutiitli mõni aasta hiljem ja sellega võis tollele eelkirjeldatud episoodile nagu kriipsu peale tõmmata. Arvan siiski siiani, et kogu operatsiooni juhtinud pseudoteadlased oma väiklase katsega alandada rahvusvaheliselt tunnustatud õpetlast ja originaalset mõtlejat andsid tegelikult iseendale ajaloo ees välja tähtajatu kehtivusega narripaberid.
Mulle isiklikult jäi see juhtum – saada kõrvuti Lotmaniga läbi kukutatud – igatahes mu akadeemilise karjääri veider-irooniliseks tippsündmuseks. Milletaolist ei oleks osanud lootagi.
Olgu lisatud, et ebamäärane korrespondentliikme staatus kaotati 1989. aastal ja nagu mainitud, valiti ja kinnitati Juri Lotman Eesti Teaduste Akadeemia täisliikmeks 1990. aastal.
Kui seda pole varem märgatud, siis nüüd tuleb otse välja öelda, et kõrvuti terase kirjandusteadlasega oli Nirgis samavõrd kirjaniku ambitsiooni. Õigupoolest tegi sellise vihje juba Helene Siimisker artklikogu „Laias laastus” retsenseerides. Nirk on oma kirjandusteadlase-kirjaniku ühesolemisest siin-seal kõnelnud, muu hulgas televestluses Peeter Heinaga. Seda võiks nüüdki Nirgi 100. sünniaastapäeval üle vaadata.[1] Varasemaid kirjanduslikke katsetusi 1950. aastate lõpust ja 1960-ndate algusest on säilinud käsikirjas, üks neist tänu Lehte Taveli leiule siinsamas Loomingus ilmuv novell „Korteri asjus”. Eri žanrimääratlustega lühivorme (luulet, miniatuure, refleksioone, heiastusi, vahelugemisi) pakuvad kogumikud „Teemad variatsioonidega” (1964) ja „Mosaiikvõlv” (1978), kurikuulus „Porikuu sonaat-fantaasia” (1959) on paroodia, omaette raamatuna ilmunud „Krahviproua Genoveva pihtimused” (1982) travestia, „Tabelinus” (1990) seevastu tõsine dramaatiline lugulaul.
Aga eelkõige oli Endel Nirk romaaniteoreetik. Arvatavasti oli kuuest jaost ja kolmest raamatust koosnev ja peaaegu sajandit (1910. aastast iseseisvuse taastamiseni) hõlmav romaan „Siin maa peal” (1993–1997) vähemalt autori kujutluses loodetud tähetunniks. Romaani esimene osa saigi ärateenitult Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. Selles on tajutav Nirgi lapsepõlvemaade olustik ja peategelane Annus Põrk sugereerib nimegi poolest isiklikkust, ent ometi ei ole see elust maha kirjutatud romaan. Teoses on suure eepika ja saagalikkuse ambitsiooni. Põrkide talupaik Varepõllu vihjab nii vare(mete)le kui varasemale, eeskujuna aimub mitmel korral ka otsesõnu nimetatud Tammsaare Vargamäe või Traadi Palanumäe. Kõik on ja toimub siinsamas maa peal ja mingit taevast lunastust või jumalariiki pole olemas ega tulemas. See on maailmaparandamisromaan, mis askeetliku stoitsismi vaimus kutsub astuma maha enesehävituse karussellilt, kaldudes samas moraliseerimisse. Kutses antropotsentrismi ületamisele ja ökoloogilise katastroofi eelaimuses on teos oma ajast eeski. Jääb mulje, nagu lahustaks eakas autor omaenese elus tajutud nurjumised mitmesse põlvkonda. Pereisa Annuse ajalooalane monograafia ei leia kirjastamist ega tunnustust, suguvõsa jääb pärijata, selle viimane võsu Allan, kelles virgub Varepõllu talu taastamise ja maa harimise unistus, hääbub ema käte vahel Tšornobõlist saadud kiiritustõppe. Maarahva hulgast pärit ja haritlaseks tõusnud, varasemad võõrvõimud üle elanud Põrgid saavad otsa. Nõukogude võimu halvav ja laastav toime laotub üle mitme põlvkonna. Romaanis päritakse ei millegi vähema kui eestluse tulevikuperspektiivi järele. Nirgi mahukaim proosateos on omamoodi nurjumiste antoloogia, eesti kirjanduse masendavaim romaan, millel puudub katarsis. „Kas suguseltsi allakäik ongi igakord ilmtingimata halvemuse märk?” küsib Nirk ise (III, lk 250).
Ilmsesti on Nirgi viimase suurteose tähenduse tema loomingu kokkuvõttena ära tabanud ja sõnastanud Rutt Hinrikus kõneka pealkirjaga arvustuses „Teelised tähitus öös” (Looming 1997, nr 9, lk 1273): „Nirgi biograafiad olid võimalikult romaanilähedased. Nirgi romaan hoiab kuidagi biograafiate ligi, ei jutusta aga mitte ühe eluloo, vaid mitu. Otsene kõne, see romaani tavaline kujunduselement, puudub või on asendatud sisemonoloogi kui modernsema võttega. Kolmeosalise romaani aluspõhjaks on perekonnaromaan või suguvõsa kroonika.” Ja kokkuvõte samast arvustusest (lk 1276): „Laikmaa suri enne, kui võidukad Nõukogude väed Eesti vabastasid. Ristikivi säilitas oma loovuse Läände põgenemisega. Need teelised ei jätnud tähti maha. Põrkid on teelised, kes kuhtuvad, küündimata tähtede ligi.”
Endel Nirgi 2026. aastal ilmuvas hilisloomingu kogumikus on siiski üks lugu Vanast Siimonist, kelle jutustus meenutab mulle Arvo Mägi üle aegade kestvaid Karvikuid, kes elavad kõik rasked ajad ja võõrvõimud üle. Edasi elamise usku sisendades kõneleb Siimon sõdades laastatud Tartus järgmist: „Neid osmikuid ja hütte kopsib lihtrahvas enese jaoks ikka jälle üles, kui otsene piiramine-paugutamine sedakorda möödas, ja jälle tuleb seal ilmale ka uusi võsukesi. Et sedasama elamise ringkäiku jätkata, mis ka ei juhtuks või kui vaevaline järg ka poleks.”
Eesti Vabariik on 40 kirjale allkirja andnud Endel Nirki tunnustanud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2000) ja Riigivapi IV klassi teenetemärgiga (2006) ning kodukant on Helme-Tõrva maantee äärde pannud temanimelise pingi. Teenekat kirjanduse ja elu mõtestajat tema viimastel aastakümnetel külastanutel ei pruukinud jääda muljet pettunud ja kibestunud inimesest. Meiega kõneles ärksa vaimu ja terase pilguga vanahärra, kelle kriitiline meel oli leidnud tasakaalu ja lepituse maailmaga.
Mees, kes teadis, et ta on kõigest teeline tähtede all, aga et temalgi on olnud oma tähetunnid.
[1] Õhtutund kirjanikuga: 13. Endel Nirk. ERR 15. XII 1985.
Lisa kommentaar