Tahta tahaks et
mittemõistmise malakas
nii veriseid vermeid ei jätaks
me kõigi ihudele
juba oleme laasitud puud
maailma käes
nagu väikesed lapsed
kes piiluvad võõrast
 
Miks nii savijalgadel seisab
tõde mida kuulen
mõistus
põues kaarnakivi
tahab ehitada silla
ei suuda
elame põhjata lootuses
ehk keegi julgeb.


poliitika

kord oled mees kasimata suuga
äkki hüsteeriline naine
kõrk tulehark
mõõtmatu tujudes
defineerimatu tegudes
masenduse must
õhina kuld
 
tapetud lootused
lehkama jäetud
kõik kardavad su jõudu
millel on suur kaal
vaid õhkõrn
meeleliigutuse viirg
ripsmete taga
 
sina ei põle tules
sina ei upu
kuulivest surub su rinda
 
poliitika


Puise rannal

Õhk hõljutab vee lõhna
märja vetruva maa kohal
ees vesi
üle vee vesi
pole jõudu mõõta
siit teele läinute südamelööke
aiman lageda maa tühjuses
minejate selgi
nende vett täis valguvaid jalajälgi
lapsel veel ema
ja emal laps
kaisukaru ja kohver
kogu elu.
 
Paadi ääreni vesi
põhjatu must ja jäine
kannab elud ja asjad
üle enda
veevakku kaob tagasitee.
 
Istun maa ja mere äärel
mõtteid pidi
vesi voolab taeva poole
üle ema ja lapse
mängukaru ja kohvri
ei lange maha
ei vao
hoiab mälestust kõrgel.