Shinichi Hoshi ja shōto-shōto

 

 

 

Veebruarikuu „Loomingus” esimest korda eesti keeles tutvustatud Shinichi Hoshi, jaapanipäraselt 星新一 [Hoshi Shin’ichi] (6. IX 1926 — 30. XII 1997), oli Jaapani novelli- ja ulmekirjanik. Tema loomingust leiab küll romaanimahtu teoseid nii nooremale kui vanemale lugejaskonnale ja ka perekonna ajalugu käsitlevaid biograafiaid, kuid tuntud on ta eelkõige oma shōto-shōto’de poolest. Esimese neist, oma esikteose, avaldas ta 1957. aastal ja 1983 teatas ta, et on valminud tema 1001. lugu — austusavaldusena „Tuhandele ja ühele ööle”.

Shōto-shōto on väga jaapanipäraselt tuletatud ingliskeelsest short short story’st ja tähendab seega lühikest lühilugu. Hoshi ei olnud selle vormi leiutaja ega Jaapanisse importija, kuid vaieldamatu suurmeister ja populariseerija. Väike maht ei jäta palju ruumi tegelaste arendamiseks või üksikasjadesse laskumiseks. Jämedate verbaalsete pintslitõmmetega maalib autor kergelt muinasjutulise olukorra ja viib selle ootamatu lõpplahenduseni. Sageli petlikult lihtsates lugudes heidab ta ulmelise elemendi abil valgust inimloomuse eri tahkudele. Tihti on loo puändiks lühinägelikkusest või ahnusest tulenev tragikoomika või mõni ühiskonnakriitiline mõttekild. Kuigi enamasti suunatud küpsemale lugejale, ei püüdnud ta lugejaid šokeerida seksi või vägivallaga, mistõttu sobib enamik tema kirjutistest ka nooremale lugejale. Oma lookesi püüdis ta kujundada ajatuks ja kohatuks. Üldiselt ei ole neis ühtegi kindlat kohanime; rahast rääkides on seda kas palju või vähe, summasid ja vääringuid ei mainita; tegelasteks on ikka lihtsalt mees, doktor F või härra M. Kas M on Mesipuu või Murakami, jääb lugeja otsustada.

Hoshit on tõlgitud rohkem kui 20 keelde ja ainuüksi Jaapanis on tema kogumikke müüdud kümneid miljoneid. Tema eelistatud lühike vorm ei toonud talle suurt edu kirjandusauhindade jagamisel — nii jäi talle eluajal ainsaks Jaapani Krimikirjanike Seltsi Auhind (日本推理作家協会賞 [Nihon Surisakka Kyōkai Syō]) kogumiku „Luulupank” (妄想銀行 [Mōsōginkō]) eest 1968. aastal —, kuid tema teostel põhinevaid filme ja telesarju on pärjatud rohkesti. Eestlastele võiks kõnekaim olla 2009. aasta komöödia kategooria Emmy telesarjale „Hoshi Shinichi shōto-shōto” (星新一ショートショート). Pärast surma anti talle Jaapani Ulme Suurpreemia Elutööauhind (日本SF大賞特別賞 [Nihon Esu-Efu Taisyō Tokubetsusyō]).

Hoshi kuulus Jaapani ulmekirjanike esimesse lainesse ning on mõjutanud ja inspireerinud paljusid oma aja kirjanikke ja kunstnikke. Eelmainitud filmiauhinnad näitavad selgelt, et tema looming kõnetab ka tänapäeval kunsti loojaid ja tarbijaid. Hoshi kogumikke avaldatakse Jaapanis endiselt, neid loetakse ja armastatakse.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Teelisest ja tema tähetundidest

1940. aasta veebruaris mängisid Tõrva gümnaasiumi koolipoisid linnakese parimal, nimelt pritsimaja laval episoode Albert Kivikase romaanist „Nimed marmortahvlil”. Euroopas käis juba sõda, meil olid sees idanaabri baasid ja pool aastat…

Artur Alliksaar. „Paralüseeritud paradiis”

Septembrilõpu soojal pärastlõunal
me istusime aias, pihus pihk,
ja süttis saatanliku vandenõuna
me mõlemate maias ihus ihk
end väljendada vallutava jõuna.
Mu mõtteid kõditas su juustevihk….

Madis Kõivu roosiristlik romaan „Keemiline pulm. Autobiographia cryptika

Sissejuhatuseks
Valmistades 2025. aasta alguses ette järjekordset esoteerilist laupäeva Tartu Kirjanduse Majas (need on toimunud alates aastast 2018), jäin mõttesse võimaliku uue huvipakkuva teema üle. Kuna doktorant Siim Lill pidi tegema…
Looming