põhjamaa me võime olla lapsed,kuid saame ükskord kellelegi lõunaks. me valmime kui kõrges ladvas õunad, kuni meile hakkab aja hammas. ja ma ei tea, kas ikka lillesidepüsivam on haavasidemest. aeg on mööduv, aga kindel pide. ma usaldan ja haaran pidemest.  lumekargelt küll ei jää me põueõnn või valu, ilu ega õud. me jookseme ta eest ja kätte õue,kuni meis veel tuikab elujõud. ja kui kord tuleb minetada seegi,siis me ei sõida tasa üle silla,vaid sõuame nii tormaakalt kui saab —  kindel see, et ära me ei pleegi:me võime pigem põhja kõrbeda.  mu isamaa on armuline võib juhtuda, et heidan kord su rüppeunele. kuid seni pikutanma lihtsalt sinu murukamaralja teen su külma merre mõne hüppe. kuid nähes kõike seda vodevilli,sa põrmugi — ma tean — ei pahanda:sa eelistad tast õitsetada lilli.     selle maa keel meie — liivlased, alliksaarlased,punapõsised valgeklaarlased,köhalased ja nohulased,pidevahädaohulased,okkalised, mägised, raudsed,rabavad, metsikud, tammelaudsed. jää-ääri, töö-ööd ja ennast täis, meie pärisorjus on päris — ta on meil raamatuis, suudes ja päis.kes ta kord juba sündides päris,sõnas ja lihas ta köit mööda käis. küllap selline saatus, kui tabab, ühele rahvale õnne ei too — kui me ainult, ka kaelani rabas,ei oskaks öelda nii lihtsalt: ah soo.   tasane maa * oleme sündinud tasasel maal,aga meis maa pole tasa.ei merigi luba küsi,vaid möirgab meis maaga kaasa. ja kui ka on tasane maa,siis meie vaiki ei püsi.  * oleme sündinud tasasel maal,kuid täna ei triigi me riiki.loos on konarustelgi kaal — jäägu ta nendest triiki. meile meeldib me tasane maaja see pole mõistagi patt.kuid tähtis on mitte tehatemast maad lamedat.