Carolina Pihelgas: „Ikka veel”.
Lünk, 2025. 80 lk.

Mina ei karda veel aastaid
mis tulevad aega puues
veel pole kuhugi kiiret
suvede lõhna tuules.

Ometi saabuvad
tunnid ja päevad
saabuvad hirmuta.

Kunagi saan ma vanaks
ühegi lõivuta.

Niimoodi lootusrikkalt vaatab tulevikku 20-aastase Carolina Pihelga debüütkogu teine luuletus^[1] – värsid lausa kekslevad neis rõhkurirütmes ning lohakais ja juhuslikes lõppriimes saatusele vastu. Pea kaks kümnendit hiljem heidab Pihelga seitsmenda kogu „Ikka veel” samuti esiktsükli luuletus pilgu selja taha möödunud aastatele. Ehkki avarida otsekui jätkaks eeltoodud luuletust, kapates samasuguses rõhkuris, laguneb rütm kohe järgnevates värssides laiali, nagu on hajunud ka muretus:

ja ikkagi olla rõõmus
et jäid ellu

kuigi elu ei
rõõmustanud pikka aega

mingi maniakaalne
lootus rippuda

selle küljes
nagu roostes silt
(lk 9)

Pinget noore ja pahaaimamatu ning keskealise („kergelt kibestunud”) naise eluhoiakute vahel käsitleb otsesõnu Pihelga uudiskogu „sonett VI”, meenutades end teismelisena keldribaarides mingeil põhjusil passimas („vb vajasin tähelepanu”) ning tundes nüüd taolist vaatepilti nähes abitut kurbust („kui valusasti / ta õitseb kui kaitsetult”). Ent selle paratamatusega tuleb leppida – vanema naise hoiatused kõlavad iseseisva elu lävele jõudnuile ebausutavalt, lausa naeruväärselt („naeraksin isegi end välja”, lk 32). Ehk veel kaugemale on jäänud Pihelga luulemina viie aasta tagusest valikkogust, kus kehastutakse kellekski, kes võib end armastada nimelt sinu tekitatud valu kaudu, nagu luuletuses „Haav”.^[2]

„Ikka veel” lahknebki mitmes plaanis Pihelga varasemaist kogudest ning on tema seni rikkaima poeetikaga teos, kus mäng toimub korraga eri tasandeil. Kriitikas on enim välja toodud Pihelga lüürilise mina teisenenud hoiakut. Tõepoolest, kunagise noorusliku hoo, järgnenud impressionistliku vaagimise ning mineviku ja päritud traumade mõtestamise järel kohtab siin võitluslikku, lausa vihast häält. Nii valjult ja otse pole Pihelga lüüriline mina seni rääkinud ning sellele on keskendunud ka arvustused. Sveta Grigorjeva nimetab Pihelgat „feministlikuks tornaadoks”, luule­kogu „Ikka veel” tema kõige ilusamaks, aga ka vihasemaks raamatuks;^[3] Vilja Kiisleri arvustus võtab samuti fookusse viha, nimetades autorit või tema luulemina juba pealkirjas „vihaseks naiseks”.^[4]

Ometi on raamat palju mitmekesisema tundepaletiga, raevukate värsside kõrval esineb ohtralt kurbust („nii palju asju mis ajavad mind nutma”, lk 15), ängi ja ärevust, ebakindlust ja leppimatust iseendaga („ärevus­hoog esimese asjana hommikul tabab nagu äikesevihm ja kuivi / riideid ei leidu lõdisen iseenda käes”, lk 74). Neljaosalised seeriad „dissotsiatsioon” ja „metamorfoos” toonitavadki luulemina katkestuste ja muutuste vahel kõikuva subjektina – identiteet pole kindel, vaid pidevas lagunemises ja ümberkehastumises suhtes iseenda, oma keha, hääle, teise ja maailmaga. Ent esineb ka irooniat ja eluabsurdi („noh kas oled oma traumast juba üle saanud küsib purjus kunstnik konverentsi / vastuvõtul igasuguse sissejuhatuseta”, lk 73) ning kadunud ei ole varasema Pihelga impressionistlik vaikelu, näiteks luuletuses „metamorfoos IV”: „mõned vaiksed tasased päevad / mil sinu ümber on kõrged puud // metafoorid kuivavad kokku / jäävad paljad tundmused” (lk 67). Nagu selles näites, kohtab mujalgi metapoeetilisi viiteid, millest õnnestunuim trikk on lõpusonetis lüürilise mina pöördumine mitte sinu, vaid sinu lüürilise mina poole, viies paratamatult mõtted ka lüürilise mina lüürilisele minale. Ühtlasi osutab see ka autoripositsiooni iroonilisele nihestumisele: lüürilise sina mängutoomine rõhutab, et luuletades on tekstiväline mina paratamatult taandatud ning asendunud poeetilise subjektiga. Teisal põimitakse luuletusse intertekstuaalseid viiteid, näiteks Bashō rännaku- ja kaduvusmotiivi, kasutades neid oma luulemina laiendamiseks („minu kaitse­ingel / minu kitsas tee sisemaale loor mis varjab mind / kurjuse eest”, lk 46).

Poeetilisi trikke aitavad sooritada ka luuletuste vormid ja ülesehitus. „Ikka veel” koosneb seitsmest tsüklist, igas kaheksa luuletust. Esimene tsükkel on nummerdamata proloog, pühendatud vägivallale, aga ka unistustele ja lootusele. Järgnevad kuus nummerdatud seeriat. Luuletused jagunevad kaheks eri laadiks, mida esitatakse vaheldumisi. Esiteks vabavärsilised kaksikvärsid, kus varieeruda võib ka stroofide arv, s.t püsiv tunnus on siin värsside rühmitamine kahe kaupa.^[5] Samuti loevad värsi­pikkused – ehkki kaksikvärsside silpide arv võib eri luuletustes varieeruda, sisaldades 4–6 silpi või hoopis 17–18 silpi, siis stroofide sees on read visuaalselt üsna ühe­pikkused. Teise poole moodustab 24-osaline sonetiseeria, mis on pikitud kolmes jaos kaksikvärsside seeriate vahele. Terves raamatus on üks luuletus, mis ei kasuta kumbagi vormi: kolmerealine luuletus (5+6+6 silpi), mida võib tõlgendada kahetsusena metafoorse süütuse kaotuse üle (lk 37), osutades traumale, mis on seotud mingi pöördumatu kogemusega.

Huvitav on aga luuletuste struktuuri mõju selle toonile, emotiivsele plaanile. Mingis mõttes on mõlemad vormid ühetaolised: puuduvad värsimõõt ja teksti organiseerivad riimid, teisalt ei tarvitata ka suurtähti ja kirjavahemärke – ning kummalise efektina korvab just see kirjaviis meetrilise korrastatuse puudumise. Ühtlase joruna, kus interpunktsioon ei tekita tahes-tahtmata proosatekstile omaseid rütme ja ilmekust ning kus iga sõna, iga täht on võrdne teisega ning lausepiirid hajunud, tekib luuletustesse loitsiv rütm, mis ei lähtu värsitehnilistest vahenditest, vaid sõnade sisemisest energiast. Ometi erineb neis kahes luulevormis tonaalsus: kui kaksikvärssides luuletuste õhuline ülesehitus toob melanhooliat ja vaikust, siis sonettide 14-realised ja üli­pikkades värssides tekstiplokid toovad oma massiivsuses hoo, jõu ja valjuse. Nimelt pole Pihelga sonett jagatud stroofideks, teisalt koosneb iga selle värss 24–28 või enamast silbist.^[6] See on karje, see on ulg.

Mitmes plaanis assotsieeruvadki need Pihelga sonetid Ginsbergi „Uluga”. Kui Ginsberg nimetas oma teost emotsio­naalseks ajapommiks, mis jätkab militaar-industriaalse kompleksi õhkimist,^[7] siis ka Pihelga see seni kõnekeelseim luulekogu liigub isiklikust kriisist edasi ühiskondlike kataklüsmide peegelduseni, võttes luubi alla vägivalla eri tasandid – alates toksilistest paarisuhte mustritest ja ahistamistest institutsioonide sees kuni globaalsete sõjakolleteni. Sarnaselt „Ulule” on ka Pihelga sonettides üheks määravaks retooriliseks võtteks parataks – üksteise otsa kuhjatud fraasid loovad pinge, annavad tekstile hoo ja spontaansuse, loovad vaba teadvuse voolu efekti, näiteks: „haige kodu kärvanud kodu mul pole sind / vaja pole kuhugi pista ripud mu jala küljes lohised järel mina sõidan lennukiga / rongiga taksoga teen jänesehaake” (lk 30).

Ginsberg on oma samuti ülipikkade ridade värsimõõduna määratlenud ühe hingetõmbe; seejuures koosneb temal iga värss ühest semantilisest tervikust ning uus rida algab sageli anafooriga, s.t iga hingetõmbe algus ja lõpp on selgelt markeeritud. Pihelgas hajutab aga piire: mõlema seeria läbiv võte on siire. Nagu on tabavalt märkinud luulekogu „Ikka veel” arvustuses Rahel Ariel Kaur: „Siirete mõjul moodustub kirju tähenduskangas, mis lõhub loomulikku lugemisrütmi; sunnib iga rida, fraasi ja sõna mitu korda mõtestama. Teose vormile omane intensiivsus hoiab kogu keha lugemise vältel stabiilses kõrgepinges, tekkiv tunne meenutab kohati paanikat.”^[8] Pihelga pikkade värsside lõpus ei saa hingetõmbeks pausi lubada, tekst ruttab edasi. Tõsi, kordusi ja süntaktilist parallelismi kasutab teksti korrastajana ka Pihelgas, ent erinevalt Ginsbergist paigutab ta need värsside sees eri positsioonidele, näiteks „sonett I” sisaldab kolme pöördumist „ära arva”: esimene neist paikneb värsirea algul, teine viienda rea keskel ja kolmas kuuenda päris lõpus.

Terve luulekogu rajanebki korduse ja erinevuse pingeväljal: kaks korduvat vormi – kaksikvärssides luuletused ja sonetid – loovad omavahelise süsteemi ning samas vormis luuletuste vahel tekib ekvivalentsussuhe; lisaks korduvad ja transformeeruvad motiivid, kujundid, fraasid. On kujundeid, mida Pihelgas on kivina kaasas kandnud avakogust alates: „Olen kui peata / kui kivi mõteteta”;^[9] „pea vajub / nagu kivi / merre”;^[10] „Väike Sisyphos korjab / maast kive ja mängib nendega. [—] Koos kasvavadki / nad suureks”;^[11] „mõnikord oleme kivid, mis peavad mäletama kõike”.^[12] Kivi, mis on alati teisenemas – helendamas, mäletamas, kõnelemas – on värskes kogus muutmas oma põhiolemust, kivi kivisust: „mõnel päeval on tunda et kivi mis on elanud / pikka aega mu kõhus muutub pisut pehmemaks” (lk 22). Kõik need eri tasandi kordused, millel „Ikka veel” rajaneb, ilmnevad korrapäratult, s.t korraga struktuuri kinnistades ja lagundades. Rütmid, mis tekitavad rütmihäireid.

Mis puudutab Pihelga sonettide sonetilisust, siis siin tekib kahesuunaline mõõde. Diakroonilises plaanis suhestuvad need eelkõige Marie Underi sonettidega, parafraseerides Grigorjevat võiks Underit nimetada eesti esimeseks feministlikuks tornaadoks, kes tõi lääne petrarkistlikus traditsioonis primaarselt ihalevale mehele kuuluvasse sonetivormi nais­häälel avali seksuaalsuse. Teisalt aga paigutuvad „Ikka veel” sonetid – „need hämarad neljateistrealised tuleviku poole vibutavad kokku­surutud rusikad” (lk 72) XXI sajandi angloameerika sonetitraditsiooni, kus see XIII sajandi algul Sitsiilias leiutatud luulevorm on jõudnud järjekordse taassünnini. Nii toob Diane Seussi luule-Pulitzeri pälvinud „Frank: sonnets” (2021) oma vabavärsilistesse ja paiguti isegi veel pikemate ridadega sonettidesse töölisklassi, keha, leina kogemuse, hoogu on kogunud ka selle sajandi nn must sonett,^[13] mida on eri suundades arendanud näiteks Terrance Hayes^[14] ja Patricia Smith,^[15] pöörates selles kinnisvormis samuti vaheda – paiguti raevuka, paiguti lõikavalt iroonilise või alasti nukra – lausumisega tähelepanu rassilisele rõhumisele ning sellest tekkivale vastupanule. Iseloomulikuks soneti tunnuseks on selles nüüdissoneti traditsioonis ridade arv, või nagu luuletab Seuss: „And here / I am, broke, barely able to count to fourteen.”^[16] Veel ühes sonetis mõtiskleb ta nimelt (vormi)piirangute ja vabaduse üle, sidudes soneti taas aineliste võimalustega: „The sonnet, like poverty, teaches you what you can do / without. To have, as my mother says, a wish in one hand / and shit in another.”^[17] Lõputu eneseväljendus- ja vabadusiha põrkub paratamatult kokku vormi – ja elu – jäikade piiridega, mistõttu loomine ei alga ainuüksi soovist, vaid sellest karmist, kehalisest raskusest, mis on tegelikult su käes. Aga isegi kui neid piire ei saa täielikult muuta, saab neid siiski enda kasuks painutada ja ümber kujundada, nii et piirangust saab hoopis uute avauste võimalus.

Ka Pihelga sonetid võtavad traditsiooniliselt korrastatud ja patriarhaalse vormi ja täidavad selle uue korra, iroonia, ajastu­kriitika, raevu, ka iluga. Viimane luuletus jõuab lõpuvärssides uute avanemiste ootusteni, milleks soovitakse heita selja taha olnu ning ollakse valmis painduma, teisenema, aga selle eest ka seisma: „millisele elule oskan avaneda millisele / ilule sest usaldus on habras taim sest maailma on liiga lihtne põlata inimesi peljata / ma ei taha anda ennast minevikule ei taha jääda tema sõrmede vahele siplema tahan / ikka veel muutuda võidelda kasvada müüridest kõrgemaks pajudest sitkemaks” (lk 78). Lõpp on algus.

---

^[1] C. Pihelgas, Sõrmemuster. Tallinn, 2006, lk 8.

^[2] „– Minu sees pole midagi ilusat. / – Kuidas siis nii? // – Sa ju ei armasta mind. / – Armastan ikka. // – Ütle mulle, miks ma selline olen. / – Sa oled haavatud. // – Kes mind haavas? / – Mina. // – Sel juhul on see ilus haav, / sel juhul armastan ma oma haava.” C. Pihelgas, Tuul polnud enam kellegi vastu. Tartu, 2020, lk 52.

^[3] S. Grigorjeva, Olen naine, (veel) mitte vägistatud. Sirp 29. VIII 2025.

^[4] V. Kiisler, Vihane naine … ja nii „m*** nii m*** niivõrd m*** mees”. Eesti Päevaleht 17. VI 2025.

^[5] See vorm loob intertekstuaalse seose Hasso Krulli koguga „Veel ju vist”, kus kasutatakse läbivalt vabavärsilist kaksikvärssi; seost tugevdab teose samuti üksnes modaalsõnadest koosnev peakiri, ehkki täiesti teise varjundiga: „veel ju vist” tähistab kõhklust ja hämaraid piire, „ikka veel” kujutab aga pigem karjatust, millega soovitakse nimelt panna millelegi piir.

^[6] Jaak Põldmäe järgi võib eesti luules juba kümnesilbiseid mõõte pidada pikkvärsiks. Vt J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn, 1978, lk 37. Siin ületatakse see enam kui kahe-, paiguti koguni kolmekordselt.

^[7] A. Ginsberg. Original Draft Facsimile Howl, lk xi.

^[8] R. A. Kaur, Kui palju valu mahub ühte ritta? Carolina Pihelga „Ikka veel”. Edasi 10. XI 2025.

^[9] C. Pihelgas, Sõrmemuster, lk 36.

^[10] C. Pihelgas, Õnnekangestus. Tallinn, 2011, lk 14.

^[11] C. Pihelgas, Pimeduse pisiasjad. Tartu, 2017, lk 12.

^[12] C. Pihelgas, Valgus kivi sees. Tartu, 2019, lk 37.

^[13] Vt H. Robbins, Forms of Contention. Influence and the African American Sonnet Tradition. Ateena, 2020.

^[14] T. Heyes, American Sonnets for My Past and Future Assassin. New York, 2018.

^[15] P. Smith, The Intentions of Thunder. New and Selected Poems. New York, 2025.

^[16]  „Siin ma olen, rahatu, vaevu suutes nelja­teistkümneni lugeda.” D. Seuss, frank: sonnets. Minneapolis, 2021, lk 4.

^[17] „Sonett, nagu vaesus, õpetab, milleta on võimalik hakkama saada. Nagu mu ema ütleb, otsekui oleks ühes käes soov, teises sitt.” D. Seuss, frank: sonnets, lk 117.