luule

 

*

Kus Eesti kaardi nurgas Sa ka pikutaks,

aastaaeg ei kysi sellest midagi.

Õhk on hakkama pandud.

Mõte heliseb nii Petrakuudis,

Ylejõel kui Lollidemäel.

Loojangud vajutavad klahve aadamate hinges.

Linnulaul on seadistamisel

ja iga eeva häälestab oma virginaaliumi,

et kord vaiksel suveõhtul mängida kylatänaval

mööda jalutava lehmakarja tasasesse myygimisse.

Õnnelik peaks olema see, kes on vallandand

kas või yhegi laulu.

Selles loos kajavad esimene krookus ja naat,

pistab piimanõgese myrgine nupp,

luikab lagunev kulu. Aga siis on suvi.

Selleks ajaks on läbi, mis praegu veel tulemata.

Meeste profiilid on põlenud kergete pilvede alla.

Naiste naer ja nutt laotunud puhkevate sirelite vahele.

Kevade udu suvelilledeks saanud.

Teetolm hoiab noote,

kari koguneb mänguri ymber

ja lehmad lakuvad ta kleidist kaugele sööstvaid käsi.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Teelisest ja tema tähetundidest

1940. aasta veebruaris mängisid Tõrva gümnaasiumi koolipoisid linnakese parimal, nimelt pritsimaja laval episoode Albert Kivikase romaanist „Nimed marmortahvlil”. Euroopas käis juba sõda, meil olid sees idanaabri baasid ja pool aastat…

Artur Alliksaar. „Paralüseeritud paradiis”

Septembrilõpu soojal pärastlõunal
me istusime aias, pihus pihk,
ja süttis saatanliku vandenõuna
me mõlemate maias ihus ihk
end väljendada vallutava jõuna.
Mu mõtteid kõditas su juustevihk….

Madis Kõivu roosiristlik romaan „Keemiline pulm. Autobiographia cryptika

Sissejuhatuseks
Valmistades 2025. aasta alguses ette järjekordset esoteerilist laupäeva Tartu Kirjanduse Majas (need on toimunud alates aastast 2018), jäin mõttesse võimaliku uue huvipakkuva teema üle. Kuna doktorant Siim Lill pidi tegema…
Looming