Kohtumine Mireille Mathieuga

Ma polnud teda kunagi näinud – rahvastatud tänavaid oli üle mu silmade voolanud ja kasutut rikkust leigetest sõrmedest, mu suu oli vorminud mõistust, ja ainult –, kui korraga setseeris mu argise laupäeva halli pärastlõunat, kus väikelinn leebe toimekusega valmistus sisse hingama homse pühapäevahommiku tõotusküllast rahu – juhuslik laulufraas, mille tõi kusagilt leebe tuulepuhang. Nagu pingul lihas, mis hetkega kaob skalpelli alt, katkes ümbrus niudeist allpool, silmad jätsid vastupanu ja liuskusid fookusest, juuksed ununesid kanda ja käed kerkisid, justkui oleksid nad korraga vabanenud vanast lauahõbedast.

Vaid hetk – ning oma määratu vabaduse välgatuses koltusid meeled tagasi mõõdukasse laupäeva, nukramasse veel kui nende usk pühadehomsesse.

Kuid veel kiljatus enne seda taassurma lipsas meelde…

…Singapuri ranna tuldneelav liiv, nõtked harjunud kehad, mis vahel siiski ei suuda hoiduda end armunud pilguga saatmast, ja muidugi – laguunid, täis tipitud valgeid kõvu purjeid, ja tuul, mis valimata ning varjamatult silitab kõiki palmide käsivarsi, ja taevas, mis siin lõpeb kusagil seal…

…Olympia kontserdisaal, kus käežest laval kihutab ning ohjeldab tuhandeid põkseid ja helgiheitjad löövad sädemeid ta brokaatkleidist. Kus tema kiirgusest püsib kusagil üleval öö ja kuskil all nimetu raske meri alistub pikkamisi ta hingamise rütmile…

…Orly lennuväli, millelt igal pühapäeval saadab kõikidesse maadesse, kaugenevaks täpiks puutumatusse taevasse, pilvedepealse päikese ehedasse helki suuri karavelle kellegi igatsev pilk…

Veel kiljatus enne taassurma juhtus see kõik. Siis – laupäev.

Haanja miis

Punane pirnike kaamera otsmikul lõi viimaks sirama. Neljanda stuudio fuajeesse üles seatud monitori ekraanile tekkis rahvamuusikasaate kulunud šabloonkiri, mille pragudest mõni maldamatum vaatajasilm oleks võinud paistmast otsida kolme pillimänguga ametis maameest. Kannatlikum sai oodata, kuni kümne sekundi pärast pealkirjakaamera välja lülitati ja täisvalgusesse ilmus napilt kujundatud stuudio, mille keskel tegid juba varjamatult sedasama muusikat need­samad taidlejad.

Saategrupp oli rahulik nagu ikka pühapäeva õhtupoolikul, kus telemaja on tühi, aga seest jagamatult suur neile vähestele väiksematele kuulsustele, kellel õnnestus saada puhkepäevasesse otsesaatesse. Saategrupp oli rahulik. Käis järje­kordne osa ammusest sarjast, mis aastatega oli vajunud teatavasse tõsiduskaanonisse – oma kujundusse, rakurssidesse ja saateteksti, mida tegijad valdasid enesestmõistetava korrektsusega nagu televisiooni aabitsat.

Kolm Varstu meest – küllap käsiloleva saatesarja kauged patrioodid – olid erilise vastupanuta omaks võtnud mõned teletinglikkuses hädavajalikud käitumis­mallid („Kaamerasse ei maksa pidevalt vaadata, alles siis võib, kui saatejuht teile sõna annab”, „Palade vahepeal oleme võimalikult tasa – siis jookseb tekst lindilt – ja oma kohalt ära ei tule”) ning realiseerisid neid nüüd kohusetruult.

Siiski sundis üks asi üksikuid möödakõndijad fuajee monitori ees seisatama ning unustama pooltühja kõhu ja suletud puhveti kõleduse. Nende silmad teravnesid keskmisel mängijal, nelja-viiekümneaastasel naasklil mehel, kes käsitses oma kandletaolist instrumenti lausa võõra kirglikkusega, silmad kinni, kätes, õlgades, huulil virtuoossus ning andumus – nii vastuolus tema säksitud juuste ja kortshallide riietega. Kannelgi ta käes tundus pigem kitarri või tsitrina. Lähemalt vaatajad nägid lisaks sellele veel kummalist trillerit (või kuidas seda nimetada?) kuivade sõrmede vahel, mingit käsitööd, justkui torujuppidest ja mutritest-poltidest tehtud kraasi, mis keeltevõrgu oma vähimategi liigutustega akordides helisema pani.

Võib-olla sai vahepeal sõna ka saatejuht, võimalik, et vaheldusid võtterakursid ja polkad-valsid – nägemismälu valitses vääramatult too Varstu mees, kuni viimaks esinemine lõppes ja tema kõrval istuv lõõtsatõmbaja talle õlale patsas: „Noh, ütle siis ka midagi televaatajatele!”

Tema saatis ununenud kaamerasse katsuva pilgu, mõtles veidi ja lausus pidulikult: „Kui Haanja miis oma potikoorma ja kolme rublaga jälle poodi poole oli läinud,” – nirgisilmadesse välgatas rõõmus säde – „siis sülitan ma endale persse!”

Secundum Marcum

Sellest hetkest, mil ta, tühise naeratava repliigiga lõpetanud meie vestluse, grimeerimislaua nõudlikus valguses aset võttis ning oma näole peaaegu välja­kutsuva ooteilme andis – peen lõug pisut kergitatud, kaunilt ja kaarjalt varjutatud laud poolkinni (mis võis tulla tema pea hoiakust, kui peegli lõpmatuses end leidnud silmad hindavalt tuhmusid) –, valmis nii kohtama toda maskikunstniku tahte ja vääratuste loomingut, mille alla pidid peagi painduma ta näojooned – sellest hetkest tundsin oma kohalollu nõrgumas rõõmsat kartust pälvida osa tollest ette otsustatud minetusest, mis pidi algama, kui grimeerija võõrad juba lähenevad käed puutuvad tema puhtasse ilmesse.

See algas. Nürid näpud! Oskamata puutest erutuda, kandsid nad laua­klaasile hangunud portselanpaletilt heledat minki – liiga, liiga šabloonselt! – tema juubeldavale laubale, laugele, mis sulgusid õrnalt nagu mustad liblikatiivad, ja kaelale, mis kutsus pigem käsivarsi kui sõrmi. Hoolimatult kiskusid need värvilaigud tükiti välja tema endist ilmet. Kuid juba ligines väike käsn, küllalt hell ja küllalt hulljulge üritamaks korrata kauni näo kordumatut joonist. Olnuks hetkel ta ees rikkumata lõuend, usun, too tömp instrument oleks jäädvustanud selle, mida polnud suutnud valituimate värvide peenimad pintslid.

Sedamööda, kuidas grimm kummivahu all näole õhukeseks kihiks hajus, kadusid tema all niigi selge näo viimsed juhuslikkused: justkui vääristudes loovutasid hingavad palged osa oma elujõust mineraali nukra igavikulisuse vastu, nii nagu voolav marmor on tardunud Antinoose kurbadel huultel. Viimaks oli kaunis, grimmijoonise tarvis puhastatud nägu minetanud kõik oma aktsidentsid, kuid nähtumus, mis nüüd nende alt vabanes, ei suutnud üle saada ainulaadsusest. Illuminatsioonina kirgastas see hetke tõdemust: ­inimnäo individuaalsus on substantsiaalne, vorm – individuatsiooni printsiip, demiurgi esmane ja lõplik idee – vaid paljandab olemuse kuju, seda katmata või varjamata. Godefroi de Fontaine’i, Durand de St. Pourçaini ja Petrus Aureoli tõde tõusis kui teadmatu tuvi tollelt kergelt laubalt, mida iial polnud rõhunud metafüüsika rasked teemad.

Ent juba lahvatas peeglis osava võltsija palett, juba asetusid puhtasse näkku võõra tahte aktsendid, kõverdus alahuul, kulmudes süttis ridamisi musti kunsttähti ja veatutele põskedele hiilis vanaduse sinakas vari. Peaaegu ei midagi rohkemat, kuid selle võõra ilme tihenevas ürgmetsas oma kunagiste elamuste lõkkeasemeid otsides viskles mu pilk üha lootusetumalt.

Ei midagi rohkemat, kunstnik oli lõpetanud. Ta tõusis ja kohtas mu vaadet.

„Veel siin?” kortsutas ta salvräti, millega oli tupsutanud oimukohta, ja sammus oma kunstmaailma.

Jäime garderoobi vaikusesse kahekesi grimeerijaga, kellest ma korraga ei teadnud, kas pean ta tapma või teda kummardama.