Kristi kükitab katkisel päevinäinud tumbal. Sellel, mille pealmist riiet on mitu korda kulumise tõttu vahetatud. Vanaroosa värv kleepub mälestuste ja silmavaate külge. Tunne, nagu istuks siinsamas teisel ajal, teises situatsioonis. Kõikehõlmav déjà-vu. Kristi lapib ühele poole televiisorit vanu lõigetega varustatud Siluette ja teisele poole muid esemeid, mille hulgas kodumasinate kasutus­juhendeid, lõnga- ja niidikarpe, vanu kardinaid, telekavasid, ametlikke kirju, reklaamvoldikuid, fotoalbumeid, raamatuid, mitu kladet, millest kõige suuremat uudishimu tekitab see, millel pole mingit pealkirja.

Vanaemast alles jäänud pooltühi kaustik. See on pidepunkt mõtetele. Kas teha enda omaks? Vallutada ükshaaval iga järgmine joon kui paljutõotav territoorium? Kirjutada täis vaimustust ja mida-vaja-teha-nimekirju? Kleepida sisse kollaseid märkmepabereid, kust vaatavad vastu elujaatavad mõtteterad ja loosungid: murran läbi vanadest mustritest ja liigun elus edasi; seisan püstipäi ja vastutan oma elu eest; rahulikult lasen elul lahti rulluda; keskendun tänuväärsele. Kristi lehitseb põnevusega kulunud ja luitunud aardelaegast, samal ajal mõistatades: mille jaoks vanaema seda kaustikut pidas? Kui tihti vaatas? Mis tujuga täitis?

See ei ole ainuke kaustik, mis vanaema sektsioonkapist välja tuli. See oli üks paljudest. Küll oli neis luuletusi, laulukesi, joonistatud modelle, retsepte, inspireerivaid mõtteid. Kõike mõeldavat. Selle konkreetse kaustiku lehtedel on peamiselt laulusõnad, viimastel retseptid ja keskel haigutab auk – sinna pole midagi kirjutatud. Kas vanaema ei jõudnud? See pidi Kristi meelest mingi huvitav impulss olema, mis utsitas vanaema neid riime ja kokakunstiõpetusi paberile kribama. Kas see oli rohkem enda või järeltulevate põlvede jaoks? Tahtis ta õpetusi käest kätte ulatada või olid need ülestähendused meeldetuletused, mida ainult tema silmad pidid nägema? Kladesid tundub olevat terve kollektsioon. Tolmu eest hoitud, nagu Kristil raamatud.

Vana kaustiku kõrval püüab pilku veel üks hoolikalt kokku köidetud almanahh, vana diplomitöö: mood läbi ajaloo, kus isejoonistatud pildid vahelduvad käsikirjalise tekstiga. Kui hästi vanaema joonistada oskas! Kristile meenub läbi udu vanaema, kes joonistas kahele kokku liimitud A4 lehele modelli ja andis selle talle mängida. Kristile meenub see siiani, justkui see olnuks eile: modelli riietus tuletas meelde politseivormi – korrektne seelik ja pintsak. Vanaemale ei meeldinud eriti lapsi hoida, aga joonistada küll.

Kaustik on pärandus. Kristi võtab seda mehaaniliselt muu koristustöö kõrvalt üha ikka ja uuesti sirvimiseks välja. See on nagu pesunöör, mis viib olevikust minevikku ja kuhu pestud riided on kuivama seatud. Kaustik on dialoog juba surnud esivanema ja Kristi vahel. Selle kõrval on olnud palju vaikimist ja põlvkonniti valestimõistmisi, samamoodi, nagu Ene Mihkelson neid oma teostes kirjeldab. Ja Ene lohutab: ükski perekond ei saa hävida lõplikult. Võib-olla. Aga kui kulumise järel jäävad pudemed, mille elusloodus sinna-tänna laiali kannab ja millel pole postiaadressi? Aga kui kõnelemisel jääb järele vaid harjumus rääkida sellest, mis ühe pere inimesi valus ja pettumuses koondab, esile toomata kõike head, mis on olnud? Mis mõttes, see sõnas.

Kristile meenub Ene Mihkelsoni kokkuvõttev selgitus, mille ta on endale päevikusse mitu korda eri lehtedele üles kirjutanud: „Et juhuste seosed ilmnevad hiljem, siis, kui mitu inimiga on läbitud – üksik ei saagi ristsõlmi ja kordusi elu lühiduse tõttu märgata –, muutub iga hetk lõplikuks, iga kaotus, iga hirm ilmasuuruseks.” Ja nii kuhjuvad elatud elud üksteise järel testamentide kausta, ja need põlved, kel on aega ja tahtmist patoloogiaga tegeleda, hakkavad tuhnima sugupuu ja hõimkonna suhtluse rituaalides, dešifreerima mustreid, et osata edaspidi teha paremini. Et muretsemise laviinile vastu seista. Ehitada tööriistad ning pareerida esimesi kahtlasi laostumisele viitavaid märke. Aga kui üldse ei muretse? Kuidas siis ohte vältida? Kuidas sõlmküsimusi lahendada? Maailm justkui hangub ja jääd üksi seisma vastamisi möödapääsmatuga. Ja korraks sa langetadki käed, allaandmine avatud pihkudesse ja lõtva kehasse kirjutatud. Kuni meenub, et seesama psühholoogia, mis toob esile käitumismustrite nõiaringid, annab ka abivahendid, teadvustatuse. Ja sa saad täpsemalt lahata mis tahes olukorda, kui sa eraldad tunded ja äkkreaktsioonid ning küsitled neid, kes olukorra tekitasid. Jah, nii on võimalik väidelda mis tahes olukorra üle. Kuid kes nii jaksab? Kogu aeg?

Kristile meenub ka Mihkelsoni väide, et „selles keeles [eesti keel] kuulsaks ei saa, see keel on elu ja surma kehaliseks muutunud piir. Eesti keel on oma loomult filosoofide keel, kuigi meil pole ühtegi (peaaegu ühtegi) elukutselist filosoofi ette näidata.” Kristi on kindel, et Eesti filosoofe on küll, aga me ei julge neid nõnda nimetada. Justkui ei passi hästi tagasihoidlikkusega, mida me eestlaslikult hindame. Asjaolu, et meil on üha enam esiplaanil arvamusliidrid, äriahned kommenteerijad, jätab mulje, nagu saaks teadmisi ja teadvustatust mõõta arvamuste kilogrammidega. Milliste häguste mõõtühikutega oleme harjunud leppima, tõdeb Kristi kurvalt. Tuleks kirjutada raamat Eesti filosoofidest, kelle hulgas figureeriks ka naisi, mõtiskleb ta edasi. Ta võtab kotist märkmelehtede paki ning kirjutab mõtte sinna üles. Head mõtted peab alati kokku korjama ja tallele panema, muidu nad lähevad lendu. Sealt ka Kristi armastus kirjasõna vastu.

Kristi jätkab hajameelselt inventuuri vanaema varjude maailmas. Pilk kruuside sekka vitriinis jääb peatuma oranžil õunakujulisel laia sangaga tassil, mis eristub teiste sealsete anumate hulgast – kruus, millest ta tahtis juba lapsena alati juua. See oli millegi parema järele küündimise lubadus, ilma selleta ei kujutanud ta ette külaskäiku vanaema juurde. Kristi tõuseb kindlameelselt püsti, sirutab jalgu, haarab tassi. Veel on nii palju asju vaja läbi vaadata, üks tee kulub ära. Ta läheb kahetoalise korteri väiksesse kööki, teeb aastaid kergelt logisenud valge kapiukse lahti ja sirutab käe teepakkide järele. Neid on kaks karpi, üks kummeli, teine sidruniga. Ta haarab teise järele, siis istub iidvanale taburetile. Ka see meenutab lapsepõlve. Kõrvaltaburetil on pehme istumispatja meenutav dekoratiivne kassipildiga müts. See kujutis on talle mällu sööbinud. Nagu põllega vanaema, kes seisab seljaga tema poole, kõht pliiti riivamas. Köögis on gaasipliit, mis tuli välja lülitada, kui vanaema juba Alzheimeri diagnoosiga vaat et õnnetuse pidi põhjustama. Silmad pliidil, tunneb Kristi järsku praekartulite lõhna. Vanaema tegi maailma kõige paremaid praekartuleid. Sibulatega praetud võiste kartulite lõhn tungib möödapääsmatult ninna. Teevee kohisemine mahendab jäist vaikust. Lõikelaud, potid, pannid, kausid, sõel, taldrikud, kahvlid-noad – neid ei kasutata enam. Ka need korjab Kristi ükshaaval kokku ja laob põrandale ja köögi­lauale paigutatud pappkastidesse. Need saab viia taaskasutuskeskusse, Kristil neid vaja ei lähe. Ta ei kogu. Või kui, siis sõnumi ja tõelise tähendusega esemeid.

Teekeetja klõpsatus ja sisisev ülespoole joana purskav aur annab märku, et on aeg teha paus ja lasta mälestustel enda üle loksuvate lainetena võimust võtta. Kristi istub, jalg üle põlve, lemmikkruus käes, ja vaatab õue. Vali tuul kimbutab majataguses väikses pargis kõndijaid. Puuokstel suviti ronimas käinud oravatest pole märkigi. Ka see jääb kuhugi udustesse mälestustesse kuumadel suvepäevadel veedetud aeglaselt voolavast ajast. Kui suur rõõm oli neile ette anda pähkleid, neid vaadata maiustusi ahnelt nosimas või saagiga kiiresti põgenemas. Loodus tungis siin alati tuppa, meenutas maakodu, kus tingimused olid spartalikud: kuivkäimla, õuel kaev, rabarber, peedid, oad, kartulid kasvasid mühinal. Muru niideti alati vikatiga, muruniidukit ei olnudki. Vanaemasse oli lihtsus sisse tahutud. Ja ta armastas lilli. Nende eest hoolitses ta alati hoolega. Seda oli Kristi tema juures alati imetlenud, Kristi enda kodus rohelust ei olnud, millegipärast said kõik talle kingitud lilled ja taimed kiiresti hukka. Ta ei osanud nende eest hoolitseda, nii nagu vaja.

Kristi naaseb teed rüübates elutuppa, laiali laotatud asjade keskele, mis on ringis keset tuba laiuva tühimiku ümber, nagu orbiidil. Ta istub taas ainsale vabale platsile ja mõtleb, kuidas kõik need esemed tarmukalt laiali jagada, et neist kõige enam kasu oleks. Teiste asjade järel jääb järsku ta kätte tumesinine mapp, kust piiluvad välja kirjad ja ümbrikud. Üks neist on märgistatud kuu­päevaga 8. oktoobril 1954 ning kõlab üllatuslikult ehtarmsalt: Pea igal õhtul istun laua taga. Vihma tibab vastu akent nii monotoonselt. Kuid mu mõtted ei taha püsida igavate koduste tööde-tegemiste kallal, vaid ekslevad ikka sinu juurde. On nii põhjatult igav siin õhtuti peale töökära ja askeldamist. Tahaksin ikka rääkida sinuga ja olla su seltsis. Kuid sind ei ole. Läksid sinna porisesse maanurka. Olen nii harjunud sinuga seltsis olema igal ajal ja igal pool, et nüüd üksi olles tundun iseendale päris mahajäetuna. Võib-olla et just sellest igavusest tulevadki nii koledad mõtted. Kuid ei. Ma ei ole ju kurb. Kui see kiri jõuab sinuni, siis hakkad sa juba varsti koju tulema. Ja ära sinagi ole kurb, sest varsti surun ma su pea oma vastu ja oleme jälle seltsis. Ja nii kuldne on mõtelda, et oled mu juures. Olgugi et vahemaa on suur, tundub selliselt mõteldes, nagu oleksid sa kogu aeg ühes minuga olnud ja nagu liiguksid sa nähtamatu haldjana mul kaasas. Ma rõõmustan ja ootan, et sa tuleksid tõesti pea.

Sõõm värsket õhku. Muidu justkui alati omaette olnud vanaema saab järsku lähedasemaks. Ta oli vanaisa jaoks kallis, vähemalt sellel hetkel, mis on jäädvustunud paberile. Armas sinust, vanaisa, mõtleb Kristi. Vanaisa, kes juba Kristi sündides oli olnud aastaid surnud. Kristi jätkab ahnelt sessamas mapis tuhnimist, lootuses leida veel taolisi lihtsüdamlikke sõnu. Näppu jäävad lakoonilisemad postkaardid, mõni avaldus jne, kuid see on see eriline kiri. See on see, mille Kristi võtab raudselt endaga kaasa. Ta voldib lehe hoolikalt kokku ja pistab selle diplomi­töö vahele.

Kristi jääb vaatama aknast välja. Tasapisi hämardub. Veel mõned lonksud teed. Ta haarab suure kilekoti, mis on täis mitmesuguseid riidetükke. See ei ole ainuke taoline kott, sektsioonkapi ülakorrusel kinniste uste taga on selliseid veel. Ilmselgelt oli vanaema koguja. Vanaema oli õmbleja-konstruktor. Kristi mäletab, kuidas ta väiksest peast siin külas käies leidis vanaema alati tualeti kõrvale ehitatud konkust, kus oli õmblusmasin. Seal oli vanaaegne võimas Singer, mille küljes ja kohal tosinkond salasahtlit või karpi, kust turritasid välja lukud, niidid, õmblustarvikud, nööpnõelad, mida kõike veel. Väiksena oli talle suur au, kui sai neid sorteerida, värvi või suuruse järgi. See oli alati justkui pidulik ettevõtmine, ei tohtinud eksida, tööd tuli süvenenult teha. Nüüd jaotab Kristi needsamad esemed aupaklikult oma õigele kohale toosis või karbis, lootes, et õige pea saab keegi järgmine neist rõõmu tunda.

Kristi jääb mõttesse ning juurdleb, mis teda õieti vanaemaga sidus. Kas nad olid viisakad võõrad? Teejoomised, külaskäigud maale, rõivaste tasuta parandada laskmine, ahjaa, ja siis oli loomulikult – standardtantsude peotantsukleit. See oli neid harvu kordi, kui Kristi päralt oli midagi täiesti erakordset. Nad käisid emaga kaua otsimas kangatükke, millest saanuks efektse kleidi, ja kui see sebramustriga riie oli viimaks leitud, sai sinna juurde otsitud veel mustast kangast liibuv rinnaesine ja liibuvad kätised. See kleit oli unelm. Siiani sähvatavad Kristile mälupildid, kuidas ta seisab püsti keset köögilauda ja vanaema laseb tal aeglaselt keerelda, nagu unisel dervišil, endal nööpnõelapadi randme küljes, mõni nööpnõel suus, karmilt hindav pilk üle kleidi jooksmas. Neid proove oli palju, sest kleit oli kaunis keeruline, koosnes alusseelikust ja siis selle peal sebra­mustriga kangast. See oli kõige ilusam kink, mille vanaema Kristile oma elu jooksul tegi.

Kristi ei mäleta kurje sõnu. Aga kummalisel kombel ei mäleta ka häid. Kas see tähendab, et neid siis polnud? Justkui nende omavaheline suhtlus oleks koosnenud vaid suurematest või väiksematest sõnatutest žestidest. Nad ei kirjutanud teineteisele kirju, kaarte, salme, kuid tähistasid tavapäraselt koos tähtpäevi, eelkõige sünnipäevi, kus oli kohustuslik söömistseremoonia, millest ei puudunud kartulisalat viineritega, trühvlikook ja lastešampus. Kuid Kristi ei mäleta kõnelusi. Mõtted olid kindlasti head, ja taotlused. Kuid sõnadesse need eriti ei jõudnud. Neid ühendasid alati ühed ja samad rituaalid, kus kunagi ei olnud improvisatsiooni.

Kristi üha proovib ja proovib pakkida nende suhteid lahti, kuid põrkub justkui seina vastu. Midagi vaikset ja tumma vaatab talle vanaema näol vastu. Mis see on? See jäi samaks ka siis, kui vanaema oli juba kaugele arenenud Alzheimeri diagnoosiga hooldekodus ega tundnud Kristit ära. Kristi viis talle komme ja muid maiustusi ning üritas pakkuda vanaemale mingit äratundmisrõõmu või lohutust. Ta viis talle fotoalbumeid, kuid vanaema ei tundnud piltidel olevaid inimesi ära. Kristi vaatas talle sügavalt silma, ent vanaema vaatas temast justkui mööda, nagu nad oleksid üksnes viisakad võõrad.

Veel lonks teed. Ühtäkki meenub Kristile maakodus veedetud suvevaheaeg. Ninna tungib uuesti nende hõrkude praekartulite lõhn. Kartulite korjamine, jalgpalli tagumine maja kõrval kergelt rohtu kasvanud teel, peituse mängimine aitades, roostes jalgratastega sõitmine metsaradadel – mälupildid, mida on kinnistanud fotoalbumisse jäädvustatud fotod. Kristi ei tee enam fotosid, sest ta ei hoia alles fotoalbumeid. Need kuuluvad lapsepõlve. Või kui teeb, siis ta ei jäädvusta neid, nad jäävad virtuaalsusse. Nii on reaalsust võimalik mudida enda tahte järgi, kuid lapsepõlve fotojäädvustused on liikumatud. Muutumatud. Igavesed.

Maakodu läks müüki, sest Kristi poleks suutnud seda üksi pidada. See oli linnast kaugel ja eraldatud kohas, õu täis vohavaid nõgeseid, kriimustavaid vääte, pead riivavaid madalaid, justkui mingi rõhuva raskuse all kaarduvaid õunapuuoksi. Koht müüdi hakkajale perele, kes oli innukas vanadele asjadele hinge sisse puhuma. Kristi oli õnnelik, et maja ja õu läksid selliste omanike kätte, kes hakkasid kogu kinnistut koos aitade ja saunaga taastama, selle kallal hoole ja armastusega kõpitsema. Nii ei tundnud ta südametunnistuspiinu, et maakodu lihtsalt kokku variseb. Seal pidi pulbitsema elu nagu vanaema ajal.

Oh, ja ometi! Saanud hunnikust asjadest maakodus lahti, kummitasid Kristit nüüd kõik need järjekordsed, mingist muust ajastust pärit asjad. Ta paneb vanaema korteris kõrvale mõned kõvad seebid, mida saab koide tõrjumiseks riidekappi sokutada, endiselt kilepakendis kasutamata jalaviili, mõned küünlad, pastakad ja loomulikult selle kaustiku, armastuskirja ja diplomitöö. Ja viimaks ka selle kruusi. Need on nüüd Kristi aarded. Ta ei ehita vanaemale pühamut, kuid hoiab viimast nelja eset kui Ariadne lõnga enda südame sopis. Kirja raamib ta ära ja paneb kodus öökapile. Ka kaustiku paneb ta öökapile, pastaka kõrvale. Sinna saab ta hakata koguma mõlgutusi, võib-olla mõne huvitava retsepti, või kritseldada kohmakalt välja mõeldud riietusega modelli. Kaustik elab edasi, otsustab Kristi. Sellest saab sild vana ja uue, eilse ja homse, loodu ja loodava vahel. Sellest saab uus mälestus.