Arvustused
-
Jutte sellest ainsast maailmast
Madis Kõiv: „Uudisjutte tegelikust ja võimalikest maailmadest; nägemused ja uned”.
„Loomingu Raamatukogu” 2013, nr. 1—3. 184 lk.
Madis Kõiv on ammu nihkunud autorite kilda, kelle loomingut saadab juba ilmumisel teatud aprioorne kvaliteedigarantii, jättes tema teoste meeldivuse pigem isikliku temperamendi ja ehk ka kirjandusse suhtumise emotsionaalse sättumuse valda…
-
Käsiraamat nähtamatule tallinlasele
Holger Kaints: „Kõrvalepõige”. „Varrak”, Tallinn, 2012. 365 lk.
Iga kirjandusteos, mis ihkab kõnetada olemasolevat maailma, vajab teatavat kompositsioonilist nihestatust. Midagi, mis laseks fiktsioonil mõjuda tegelikkuse (kõver)peegeldusena selle mitteharjumuspärasest küljest. On õigupoolest kummaline, et kui asjadest räägitakse nõnda, nagu need on, puudub neil igasugune esteetiline, moraliseeriv ja…
-
Paar tähelepanekut Rein Raua loomingust
Rein Raud: „Rekonstruktsioon”.
Mustvalge Kirjastus, 2012. 264 lk.
Ütlen kohe, et järgnev pole raamatuarvustus, vaid pelgalt mõni analüütiline lõim, mida söandan pidada „Loomingu” lugejaga jagamise vääriliseks. Põhjalikkusele on arvustuspüünel kohta vähe ja seega peab kirjutaja suhtuma oma teksti tähelepanunõudesse proportsionaalse vastutustundlikkusega. Päevalehtedesse pole juba aastaid mõtet kriitilist…
-
Nõusolek oma eluga
Peeter Sauter: „Märkmeid vaeste kirjanike majast”.
2012. 180 lk.
1
Kui kuus aastat tagasi ilmus Peeter Sauteri „Beibi bluu”, kirjutas Vaapo Vaher: „. . . .selgeks hakkab saama ka värske energia puudus Sauteri loomes, eksistentsiaalsed ängid on mõistetavad, kuid inertsus ja korduvus nende kujutamisel hakkab põhjustama blaseerumist ka Sauteri fännkonnas.” (V….
-
Jah, vigadega — aga suurepärane
Jan Kaus: „Koju”.
„Tuum”, 2012. 208 lk.
„Koju” on Jan Kausi neljas romaan. Seda ütleb vähemasti Andres Rõhu kauni kujundusega köite kaanetekst. Kuivõrd on tegu romaani, kuivõrd aga kolme ühte ideed kandva novelliga, on vaidluse koht — idee rahu(olema)-tusest, armastuse kaotamisest, otsimisest ja leidmisest, vanadest lõppudest ja…
-
Vanavarakoguja Poeedirahult
Andrus Kasemaa: „Leskede kadunud maailm”.
„Varrak”, Tallinn, 2012. 174 lk.
1
Andrus Kasemaa luulest olid jäänud meelde märksõnad „vedelemine” ja „lagunemine”. Peenemalt võiks ehk öelda: mediteerimine ja dekadents. Jäänud meelde seetõttu, et nende sõnadega seostus midagi ehedat, isegi ajamärgilist, mis tõstis Kasemaa ühtlaselt voolavas noorluule jões nähtavamalt pinnale….
-
Milleks see?
Mihkel Kunnus: „Minu eugeenika saladus”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 265 lk.
Mihkel Kunnuse „Minu eugeenika saladuse” lugemine on justkui Walmarti riiulite vahel tiirutamine. Need on täis mingit sätendavat ersatsi, kuhjade viisi kaupa, kuid kaasa võtta pole midagi. Kunnus esitab hoolikalt neid tuntud kriitilisi küsimusi liberalismi ja õiguskeskse maailmavaate…
-
Mismoodi Rooste räägib?
Jürgen Rooste: „Higgsi boson”.
„Näo Kirik”, 2012. 72 lk.
Jürgen Rooste: „Laul jääkarudest”.
„Ji”, 2012. 114 lk.
Poeediga on ikka käinud kaasas väheke ka pühakuoreool, ja sama hästi, kui seda on ära kasutanud tõeliselt andekad paroodilised poeedid, on seda ka pikka aega kas eitatud või tagaplaanile jäetud. Eesti luuletajate…
-
Õnn on möödumises
Tõnu Õnnepalu: „Kuidas on elada”.
„Varrak”, 2012. 98 lk.
Mul on õnn hoida käes Tõnu Õnnepalu luulekogu „Kuidas on elada”. Kui olin selle läbi lugenud ja hinganud, meenus iiri pajatus kolmest erakmungast, kes kolisid ilmakära ja askelduste eest inimtühjale saarele. Esimese aasta lõpus ütles üks: „Kas meil…
-
Üks melanhoolne lugemine
Hanna Kangro: „Kolmeteistkümnes kääne, ehk Kõik Kalamaja tänavad”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 87 lk.
Hanna Kangro debüütkogu sisaldab nii stiililiselt kui ka mõtteliselt väga ühtlasi vabavärsilisi tekste, mida võiks nimetada postluuleks. Mõtlen selle all ühelt poolt isikliku tasandi apokalüpsisejärgset luulet, teisalt luulet, mis on kirjutatud usus, et see…
-
Kirjaniku üksindus
Maarja Kangro: „Dantelik auk”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 141 lk.
Maarja Kangro teises novellikogus kestab „Ahvidest ja solidaarsusest” tuttav meeleolu — kirjaniku üksindus. Samas ei kirjuta Kangro metafüüsilist refleksiooni kirjutamise needusest, olemuslikust üksindusest, mis Kafka ja Blanchot’ arvates kirjaniku elust välja rebib. Kuigi Kangro tekst on erudeeritud,…
-
Pööretega kaasa minna
Andrus Kivirähk: „Lood”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 243 lk.
Ehk peaks alustama sama tundmusega, milles vaevleb „Lugude” esimese jutu tegelane Kärd: see kõik on juba kunagi olnud, kõike on juba kunagi nähtud. Mis selles kontekstis tähendaks õieti kolme asja. Ühe kandi pealt seda, et Kivirähk kirjutab selles…
