Arvustused
-
Rohelise seljakotiga Teisipäevamaale
Jüri Kolk: „Teisipäevamaa”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 150 lk.
Jüri Kolgi „Teisipäevamaa”, autori esimene proosakogu, on kindlasti üks viimase aja lugejasõbralikumaid teoseid. Selle lugemiseks ei pea ootama mingit erilist hetke või meelestatust. Ega pea end teistest inimestest eraldama — veel parem, kui seda ei teegi: muudkui lööd aga…
-
„Ainult valguses saab kõik olevaks”
Asta Põldmäe: „Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975—2013”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 581 lk.
Siinne arvustus kujutab endast täiendavat järge kevadel minu sulest „Postimehes” ilmunud kirjutisele („Asta Põldmäe hortus litterarum”, PM 6. IV 2014). Väitsin selles, et tegemist on kirjanikukriitikaga par excellence, mis sobib näitlikustama kriitikaseminarides —…
-
Omadustega asjad
Triin Soomets: „Asjade omadused”.
„Verb”, 2013. 48 lk.
Kolmkümmend üheksa teksti. Kolmkümmend üheksa enamasti küllaltki, ent mitte liiga nappi ega kaugeltki mitte liiga sõnaohtrat tervikteost, mis kokku kaanetatuna annavad mineva aasta parimaks hinnatud luuleraamatu. Ja põhjusega. Nõrka teksti siin pole, ent kui ikka üldse õnne ei ole,…
-
Sellele linnale on teda väga tarvis
Indrek Hargla: „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”.
„Varrak”, Tallinn, 2014. 470 lk.
Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” ilmus 2010. aastal ja toona tutvustas kirjastus „Varrak” seda lugejatele „esimese eesti gooti kriminaalromaanina”. Määratlus on täpne ja mõne aasta vältel on Hargla lisaks esimesele eesti gooti kriminaalromaanile…
-
Riia mu arm
Pāvs Matsins: „Sinine kaardivägi”.
„Lepp ja Nagel”, 2013. 104 lk.
Reisikirjanduse õitseaeg on jõudnud loogilise jätkuni, mida kuulutasid kahe aasta eest ilmunud Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” ja Mart Kivastiku „Vietnami retsept”. Välismaal õnnelikult või õnnetult mehele saanud eestlannade olmekirjelduste turg on jõudnud küllastuspunkti. Dokumentaalsus ammendub ja võõrad…
-
Peaaegu põhjusega mässaja
Sveta Grigorjeva: „Kes kardab sveta grigorjevat?”.
„Värske Rõhk”, [Tartu, 2013]. 88 lk.
Sveta Grigorjeva on vene nime ja eesti emakeelega luuletaja, kelle biograafia guugeldamine — EKL-is teda pole — annab tulemuseks, et tegemist on 26-aastase naisega, kelle lapsepõlvekodu asub Lasnamäel, ning et oma akadeemilise eriala ehk koreograafia…
-
Pühendunud kriitik
Berk Vaher: „Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 310 lk.
Tunnistagem kõigepealt: Berk Vaher ilukirjanikuna on üksjagu hermeetiline, jääb mulje, et ta kirjutab endale ja veel kellelegi, kuid mitte lugejale. Olen uudishimust aetuna lehitsenud tema proosaraamatuid, nautinud mõnda lauset, otsinud „Pilvedest asfaldil”…
-
Elo Viidingu redel
Elo Viiding: „Nõelad”.
„Tuum”, 2013. 80 lk.
1
Elo Viidingu isikupärane ilukirjanduslik looming on kutsunud aeg-ajalt esile kriitikute nurinat ja manitsusi. Mõni aasta tagasi arvustas Viidingu raamatut „Meie paremas maailmas” Lauri Sommer: „Kirjeldagem veidi Elo Viidingu hoiakut. Lyhidalt öeldes on kõik kas nyri või halb.” Kokkuvõtvalt nimetab Sommer…
-
Kaksteist lugu Eestist, üks Lätist, kõik kokku ajalugu
Livia Viitol: „Jutte ja novelle”.
„Libri Livoniae”, Tallinn, 2014. 135 lk.
Seda teost lugedes tuleb paljugi tuttav ette. Leidub nii Eeva Pargi ja Maimu Bergi lühiproosast tuttavaid nostalgilisi stseene nõukogudeajast (kummaline küll, osaliselt on need seotud okupatsiooniaegse elu närususe ja alandusega, kuid mõjuvad ikkagi soojalt — ilmselt…
-
100 protsenti Luksi, 180 kraadi vastu peavoolu
Leo Luks: „100% Leo Luks”.
„Ji”, 2013. 70 lk.
Leo Luksi esimene luulekogu pole mitte ainult kirjanduslik, vaid ka kirjanduspoliitiline akt. Ehkki ma ei eelda, et viimane oleks tahtlik.
Raamat vastandub täiel määral meie luules XXI sajandi teisel kümnendil laiutavale lohisevale sisutule vabavärsile, verbaalsele kõhulahtisusele, mille eriti agaraks…
-
Eksperimentaalkirjandus kui poststrukturalistliku kirjandusteooria verifikatsioon?
„Olematute raamatute antoloogia”. [16+1 raamatut]. Koostaja Kiwa.
„;paranoia”, 2014.
„Olematute raamatute antoloogiale” — kui selline oma nime väärival kujul ka tegelikult eksisteeriks — oleks lihtne arvustust kirjutada. Sest see tekst oleks negatiiv, mis räägiks oma olematu objekti asemel kas rohkem või vähem varjatud moel hoopis selle mõttelisest…
-
Kiretu romaan
Peeter Helme: „Sofia. Tuleviku mäletajad I”.
„Tänapäev”, Tallinn, 2013. 224 lk.
Kui ma kuulsin, et Peeter Helme on kohe-kohe avaldamas ulmeromaani, siis tekkis minus teatav ootusärevus. Olin lugenud mitmeid Peeter Helme ulmeteemalisi arvamusi ning need olid huvitavad: asjalikud ja samas pisut teistsugused. Peeter Helme proosat polnud ma…
