Toeta

Arvustused

  • Rasedus keisrit mõistatamas
    Paavo Matsin

    Rasedus keisrit mõistatamas

    Max Rebu: „Hiina keisri rasedus”.

  • Lapsepõlve bensiinikanister põleb hinges siiamaani
    Keiu Virro

    Lapsepõlve bensiinikanister põleb hinges siiamaani

    Øyvind Rangøy: „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid”.

  • Alari Allik

    Kuidas vabaneda ­maailmavaatest?

    Hasso Krull: „Tänapäeva askees”.

  • Gluteenivaba lugeja õudusunenägu
    Valner Valme

    Gluteenivaba lugeja õudusunenägu

    Ave Taavet: „Valerahategija”.

  • Mudlum ja mitte ainult
    Mudlum
    Tiit Hennoste

    Mudlum ja mitte ainult

    Mudlum: „Mitte ainult minu tädi Ellen”.

  • Armastuse rohmakas ilu
    Foto: Triin Tasuja. (Allikas: Triin Tasuja FB)
    Mari Peegel

    Armastuse rohmakas ilu

    Triin Tasuja: „Seksistentsialism”.

  • Tiina Pai

    Täidetud tühjus

    Andrei Ivanov: „Untermensch: minu lõhkikistud osa”.

  • Mait Vaik

    Okastraaditõmmis katlamajas

    Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. III: Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad”.

  • Mari Peegel

    Kui kirjutad, siis kõnele!

    Elo Viiding: „Mina kõnelen kirjandusest. (Tekste aastatest 2009—2019)”. „Tuum”, 2020. 140 lk.

    Elo Viiding on nagu sekvoia, kes kasvab aastaid kõrgustesse, ja on ikkagi omaette, sest ta kõrgub üle teiste. Võiks öelda, et ta jääb kirjandusväljal subkultuuriliseks, mis talle endale võib-olla määratlusena ei meeldi, sest eks…

  • Mart Velsker

    Kuuleb oma mõtete keelt

    Tõnis Vilu: „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused”. „Häämaa”, 2020. 96 lk.

    Mulle hakkas Tõnis Vilu looming eriliselt huvi pakkuma alates kogust „Kink psühholoogile” (2016), sellele järgnenud „Libavere” (2018) ja „Tundekasvatus” (2020) on huvi ainult suurendanud. Kirjandusloolase keelepruugis moodustavad need kolm kogu Vilu seni uusima loominguperioodi. Vilu luule…

  • Vilja Kiisler

    Ah, Maimu!

    Maimu Berg: „Kõnelused lahkunutega”. „Hea lugu”, 2020. 107 lk. Maimu Berg: „Vanaema paneb vihmavarju kinni”. „Tuum”, 2020. 98 lk.

    „Kirjandusse pürgijaks olen vana. Tõsi küll, proovisin ka varem — debüüt oli „Nooruses”. Vahepeal ma ei kirjutanud, üritasin visalt aga saamatult perekonda luua. See oli õpetlik aeg…

  • Jaan Undusk

    Ikka Otist mõteldes

    Meie väärtajakirjanduse üks vaikseid korüfeesid sai hiljuti kaheksakümmend aastat vanaks, aga jõudis vahetult enne seda lõpule ka oma mälestuste kolmeköitelise sarjaga. „Vaimu vend” (2015), „Tuba number kaheksa” (2016) ja „Tunaeile” (2019) ehk kokku umbes 1250 lehekülge meenutusi anastus- ja vabadusajast tõstavad Ott Rauna väljapaistvate eesti…

Looming