Artiklid
-
Kirjanik Rutt
I
Olin viimasel ajal sageli mõtisklenud naiskirjanike üle. Seda eeskätt seoses kunstnikega laiemalt. Mulle tundub nimelt, et naiskirjanik mingis mõttes rohkem seda ideaali väljendada võib, mida ma üldse vaimuinimese hoiakuna näeksin uusimal ajal. Just naisinimene oma teatavate füüsiliste ja hingelismõistuslike omadustega võiks puhtaimalt kehastada neid kvaliteete,…
-
Vaba reha
Triin Soomets: „Vaba raha”.
„Nynorden”, 2017. 63 lk.
Triin Soometsa luuletuskogu pealkiri, avaluuletus ja veel mitu teksti viitavad kirjanikupalga süümekale: tema liigutab vaevalt lillegi, aga kuskil ootab seetõttu vaba reha, mille liigutajad meid, niisama suupruukijaid ülal peavad. Poeedi südamel on koorem kanda, muremõte mõlgub: „vahetan roosidel vett…
-
Shinichi Hoshi ja shōto-shōto
Veebruarikuu „Loomingus” esimest korda eesti keeles tutvustatud Shinichi Hoshi, jaapanipäraselt 星新一 [Hoshi Shin’ichi] (6. IX 1926 — 30. XII 1997), oli Jaapani novelli- ja ulmekirjanik. Tema loomingust leiab küll romaanimahtu teoseid nii nooremale kui vanemale lugejaskonnale ja ka perekonna ajalugu käsitlevaid biograafiaid, kuid tuntud on…
-
Éric Vuillard, Prix Goncourt 2017. Meetod
Kui Éric Vuillard jutustuse „Päevakord” („L’ordre du jour”) eest möödunud sügisel Goncourt’i auhinna sai, tuli see paljudele väga suure üllatusena.Miskipärast on auhind enamasti läinud autoritele, kelle raamat ilmub sügisel, kurikuulsa rentrée littéraire’i ehk kirjandusliku kõrghooaja jooksul. „Päevakord” oli aga kevadine saak. Peale selle pole tegemist…
-
Rahvalik ja lahe, hüva lugeda
Mart Kivastik: „Armastuse vormid”. „Väike Öömuusika”, 2017. Alustaks kaugelt-kaugelt. Juba Platoni ja Aristotelese ajast peale (ehk varasemastki?) jagatakse kirjandus (neil küll tragöödia/draama) kaheks: mimeetiliseks ja mittemimeetiliseks. Ja nüüd siis ei tehta seda üksnes kirjanduse, vaid kogu loomeviljaga. Esimene püüab tegelikkust jäljendada/peegeldada/matkida, teisele ei lähe realiteet suurt…
-
PEN 2017: valupunktid Türgist Eestini
Aasta 2017 ei erinenud PEN-i jaoks varasematest: taas olid laual rasked teemad, nagu rahvus- ja keelerühmade survestamine, vähemuste tagakiusamine, vangistused, isegi tapmised. Loomulikult loetakse PEN-i keskuste kohtumistel ka luulet, filosofeeritakse isekeskis, kuid esmatähtsad on sõnavabaduse ja kirjanike õiguste kaitse. Mil määral neid abstraktseid väärtusi kaalutakse…
-
Mida sa tahad, Jüri Kolk?
Jüri Kolk: „Naistepäev”.„Kingitud Hobune”, 2017. 160 lk. Jüri Kolgi iga aastaga suurenev viljakus ja loomeind hakkavad juba muret tekitama. Kaua võib? Kuhu veel? Mida sa tahad, Jüri Kolk? 2017. aastal ilmusid temalt romaan „Roheline suits”, luulekogu „Kuu ja kirves” ning jutukogu „Naistepäev”. Romaan polnud küll väga…
-
Rändaja tütarlaps õnnetähe valgel
Marie Heiberg: „Rändaja tütarlaps”.
„Ilmamaa”, 2017. 286 lk.
Marie Heiberg: „Õnnetäht”.
„Ilmamaa”, 2017. 350 lk.
Marie Heiberg (1890—1942) on olnud eesti kirjandusloo ääremail. Imelapsena luuletaevasse tõusnud tähe lend kestis vaid hetke. Nooreestlaste loomingu tuules ilmunud esikkogu „Mure-lapse laulud” (1906) sai järje seitse aastat hiljem Voldemar Kangro-Pooli ühe oma aja…
-
„Ma tean: ka sinu akna taga laulab ööbik”
Jüri Kolk: „Kuu ja kirves”.
„Kingitud Hobune”, 2017. 52 lk.
[—] armastusest on kirjutatud
on juba kirjutatud
liiga palju…
-
Intervjuu: Taskulambiga kuristiku serval
HELENA LÄKS: Kas sa motivatsiooniõpikut ei tahaks kirjutada? Sa oled „Värske Rõhu” peatoimetaja, luuletaja, tõlkija, kirjastaja, toimetaja ja ema. Selle kõige kõrvalt oled leidnud aega ka loomemajades viibida ja näiteks kogukonnaaia juures kaasa lüüa. Ja sa oled väga palju reisinud! Oled sa pigem plaanija või…
-
Külm… soe… kuum
Hasso Krull: „Kandsime redelit kaasas. 40 luuletust”.
„Kaksikhammas”, 2017. 63 lk.
See on vana mäng otsida peidetud asja peitja sõnade abil, mis annavad märku, kui lähedal otsija asjale on: külm. . . . leige. . . . soe. . . . leige. . . . kuum. Ja see sõna kuum, millest on tehtud suurima läheduse märk lihtsas lapselikus mängus….
-
Minu teekond eesti kirjandusse
See oli läinud aastasaja viienda kuuendiku lõpul — ma palun väga vabandust, et söandan nii häbematult eesti kirjanduse klassiku sõnu väänata, aga tõsi ta on, eelmise sajandi viienda kuuendiku lõpp langes 1984. aasta aprillikuusse — ning sellesama aasta märtsis käisin Berliinis. Nüüd küsite, kus kohas,…
