I

Mattias kõmbib mööda hruštšovka betoontreppi üles korterini 96. Lõhnab karrivürtside järele, mis imbuvad teiselt korruselt, sinna on üks Pakistani pere elama asunud. Noormehel on käes Rimi paberkott püreetoitude, jogurtitopside ja mahlapakkidega. Muu jaoks vanaemal enam töökorras hambaid pole ning proteeside panemiseks ei pidavat hambaarsti sõnul üle üheksakümnesel enam tervist olema.

Korteriuks ei taha lahti tulla, vaid vetrub kuidagi imelikult.

„Aliide, kuule, tee uks lahti!” hõikab külaline uksepraost sisse.

Mattias ei kutsu teda kunagi vanaemaks.

„Alii-iide!” hüüab ta valjemini ning laseb uksekella.

Peale kolme minutit ootamist ilmubki Aliide vanaroosas flanellöösärgis, juuksed sakris nagu linnupesa. Ta praotab veidike ust – tuleb välja, et vanur on ukselingi külge sidunud nööri ja kinnitanud selle esikukapi nupu külge.

„Misasja sa teinud oled?” pärib Mattias ärritunult.

„No Jüri käib ju öösiti siin ukse taga. Ta oli eile tulnud hobusega… Redutab seal all keldris,” räägib Aliide murelikult, kulm kipras.

Jälle paneb segast, mõtleb Mattias ja astub pisikesse vanainimese järele lõhnavasse korterisse.

„Sa täna nii vara! Ma pole valmiski. Lähen panen end kähku riidesse,” sõnab vanaema ja läheb tuppa rõivastuma.

Aeglaste liigutustega sikutab ta tumesinise seeliku selga ning sätib ruudulise pluusi nööpe kinni. Tualettlaualt haarab ta plastmasskammi, millega soeb hõredaid halle juukseid. Peeglist vaatab vastu kõhn kortsus olend, kes kunagi oli naine. Öö oli olnud kurnav. Jüri oli ukse taga linki lõgistades aina ähvardanud. Aliide ei saanud terve öö sõba silmale. Alles varahommikul jäi vaikseks. Sestap ongi ta veel kasimata. End korrektselt riietanud, võtab ta voodi kõrvalt ehte­karbist lillekujulise prossi ja kinnitab rinda. Selle sai ta silikaaditehase kolleegidelt viiekümnendaks juubelisünnipäevaks.

Mattias vaatab kerge vastikusega Aliide köögis ringi: kõik asjad on möödunud õhtust küll ära pandud, ent peaaegu valgeks kulunud lilleline vakstu on kleepuv, külmkapi ukselink on millegi kollakaga koos. Muidu terve elu pedantselt puhas Aliide lihtsalt ei näe enam puhastada. Tolmukorrast, mis elutus korteris hõljub, ei maksa rääkidagi.

Mattias tõstab toitu külmkappi. Riiulitel on musta vildikaga kirjutatud sildid: „teisipäev”, „kolmapäev”, „neljapäev” ja „reede”. Need on sotsiaaltöötaja pandud. Reedel on Mattiase kord käia, tema lisab järgmise kolme päeva toidud ja sildid. Laual lebab kaustik, kus on tohutu suure käekirjaga kirjas: hommik, lõuna, õhtu – ja vastavad toidud. Aliide tõmbab kirjutatu maha, kui söögikord on tehtud. Et ikka meeles seisaks iga päev kolm korda päevas keha kinnitada.

Aliide ei saa ammu enam tänapäeva asjadest täielikult aru. Mattiasel on kogu aeg see telefon näpus. Selle kaudu teeb imeasju. Maksab isegi arveid ja broneerib arstiaegu. Vahel, kui Mattias midagi kiirelt seletab ja ta räägitut ei mõista, on parem noogutada ja naeratada. Siis jäetakse ta tavaliselt rahule.

„Luba, et sa seda ust enam niimoodi nööriga esikukapi külge ei seo,” manitseb pojapoeg. „Mingit Jüri ei ole olemas. See on sinu peas, luul. Saad aru? Ole nüüd mõistlik.”

Vanur ei vasta midagi. Muidugi ei saa Mattias aru. Jüri oli käinud nende talus kimbutamas juba ajal, kui ta alles laps oli ja Venemaal, Kikerinos elas. Ema sikutas Aliide ning tema venna tagakambrisse riidekirstu ja voodi vahele peitu ning surus nimetissõrme suule. Jüri tagus rusikatega vastu akent, karjudes midagi vene keeles.

„Kas sotsiaaltöötaja tõi sulle uued vererõhutabletid?” küsib Mattias.

„Kuidas palun?” ei kuule Aliide hästi.

Mattias kordab küsimust, kuni lõpuks vastuse saab.

Ega Mattiasele ei meeldi kohustus igal reedel vanaema juures käia, aga isa on kolinud Põltsamaale, sealt iga nädal Tallinna tulla on liiga tülikas. Noormehel aga pole Aliidega isegi mingit sooja suhet. Kohtus temaga alles kahekümne kahe aastaselt, enne seda oli oma vanaemaks pidanud isa võõrasema. Ebameeldivad ja keerulised perekonnasaladused, mida laste eest ebaõnnestunult varjati.

„Olgu siis, hakkan nüüd minema,” sõnab Mattias ja sikutab jopet endale selga.

„Kuidas Aivaril läheb?” küsib vanaema järsku murelikult.

„Isaga on kõik korras.”

„Kuidas ta üldse niimoodi hakkama saab, käteta-jalgadeta, nagu ta on?” uurib Aliide edasi.

„Misasja?”

„Noh, ta ei saa ju lendur olla siis, kui pole käsi ega jalgu.”

Mattias otsustab Aliide jaburaid mõttekilde ignoreerida, peale käratamine ei aita. On juba proovitud.

„Head aega, järgmise reedeni. Kui on mingi probleem, helista.”

Aliide ei suuda enam telefoni kasutada. Pisikeste nuppude virvarr on liiga keeruline. Raamatut või ajakirja lugeda ei näe ta juba mõnda aega.

Lõpuks saab noormees minema sellest kopitanud korterist, kus aeg näib olevat alates viiekümnendatest seisma jäänud.

Aliide jääb üksi korterisse. Kõigepealt ootab ta kümme minutit, veendumaks, et Mattias on tõesti läinud ega tule tagasi. Siis otsib ta nööri üles ja seob ukse jälle esikukapi nupu külge kinni. Varsti ongi Jüri jälle platsis ning prõmmib vastu ust, karjudes koletul häälel vene keeles: „Tee uks lahti, vanamoor!”

Aliide aga tunneb end turvaliselt, kui uks on lukus, lisaks veel nöör. Kui Jüri peaks luku katki murdma, hoiab nöör teda kaitstuna. Aliide läheb kööki, avab Mattiase toodud jogurtitopsi ja sööb. Maitset ta ei tunne juba ammu, aga kalorit on vaja. Täna on võrdlemisi hea päev. Pole pearinglust ja magu ei valuta. Eks ta võtab tubli järjekindlusega oma ravimeid, kolm korda päevas. Ainult et nädalapäevad on segamini.

Pärast kerget einet paneb Aliide teleka mängima, nii valjusti, et naabrid on häiritud. Aga vanake ju ei kuule vaiksema heliga. ETV-st tuleb 1964. aasta „Põrgu­põhja uus Vanapagan”, sünge film, ent pinev. Hoiab tähelepanu.

Jüri hakkab aga tugevamini prõmmima, ähvardab kogu maja põlema panna. Aliide lööb kartma, et nüüd tuleb tema pärast tulekahju! Ta läheb ukse juurde, endal suur hirm naha vahel, ja karjub: „Kutsusin sulle politsei! Nad kohe tulevad! Viivad su ära! Kas kuulsid, viivad su ära!”

Aliide käed värisevad, pea hakkab ringi käima, süda puperdab. Ta läheb hirmunult elutuppa tagasi, paneb teleri veelgi valjemalt käima. Aga film on sama hirmus kui elu! Tahaks midagi muud vaadata, aga ta ei saa telekapuldi kasutamisega enam hakkama. Jääb üksnes ETV. Päris jube on olla niimoodi Põrgupõhja Jürka ning ukse taga laamendava Jüri vahele surutuna. Nii õudne, et nutt tikub peale. Viimaks jääb Jüri vaiksemaks. Küllap on politsei tulnud ja ta ära viinud. Jumal tänatud, et ma helistasin. Eesti politseid võib ikka usaldada. Kaitsevad väetit vanainimest. Järgmine kord räägin Mattiasele ka, et sain politseilt abi. Oh, vaene poiss see Mattias, oma isal ju käed-jalad puudu, peab käima Põltsamaal tema eest hoolitsemas.

Aliide tunneb, et on pärast sellist pingelist hommikut ning võitlust Jüriga nii väsinud, ja heidab voodisse pikali. Pöörab end paremale küljele, tõmbab teki üle pea ja uinub. Kui ta ärkab, on juba pime.

II

„Täna sõidame Aivarile Põltsamaale külla,” ütlen valjult, et Aliide kuuleks.

„Mida?”

Vanamemme näol peegeldub arusaamatus.

„Sõidame Aivarile külla. Põltsamaale. Sa tahtsid ju tema kodu näha?” seletan innukalt ja intensiivselt, et tema pähklikoorepaksuse kilbi alla jõuda.

Aliide vaikib ning vaatab ebalevalt ravimikarpe elutoa laual.

„Võta veidi soojemad riided ka kaasa. Ja kus su ID-kaart on?” küsin vastuvaidlemist mitte soovival toonil. Olen ärev, sest ei tea, kuidas aktsioon õnnestub.

„Tohoh, so-soh, või Põltsamaale,” pobiseb ta hajameelselt.

„Jah, lähme nüüd. Paned need suvekingad, jah? Võta see kerge mantel ka.”

Küll ma hiljem tulen muude asjade järele. Liiga palju ei maksa praegu kaasa võtta, muidu võib ta aru saada. Võtan vaid olulisima: kuulmisaparaat, pampersid, ravimid, öösärk, dokumendid, prillitoos, kepp, käimisraam.

„No nii, oled sa valmis?” küsin reipa häälega veerand tunni pärast.

„Noh, jah, vist jah.”

Jumal tänatud, et ta ei vaidle vastu ega kahtlusta midagi. Lukustan ukse, astume tasakesi neljandalt korruselt alla. Ühe käega hoiab ta trepi käsipuust, teisega toetab minule. Allaminek on kukepea, võrreldes sellega, kui kuu aja eest haiglast tulles aste astme haaval end üles vinnasime. Ja eideke köögis seejärel kokku kukkus. Uskumatu, kui raske võib üks kidur vanainimene olla, kui teda minestanult voodile tirida.

Abistan teda autosse istumisel. Turvavööga ta muidugi hakkama ei saa, vajutan selle kinni.

„Küll on hea, et sa mul oled, Mattias,” ütleb Aliide järsku heldimushoos.

„Mhm.”

Sõidame vaikides hoovist välja. Mul tõmbub seest veidike õõnsaks. Seda korterit – oma kodu – ta ju enam kunagi ei näe. Aliide kannatusi täis keerulises ning konfliktses elus oli vähemalt see üheksakümnendate alguses EVP-de eest hangitud korter kõige suurem saavutus ja rõõm. Nüüd, tema enese teadmata, viiakse ta oma kodunt minema. Tal pole võimalust isegi hüvasti jätta… Aga teisiti pole paraku võimalik. Omaette ta enam hakkama ei saa – kõik need kukkumised ja äpardused. Võib kogemata elektripliidi sisse jätta ning terve maja põlema panna. Ausalt talle rääkida, kuhu minek, ju ka ei saa. Muidu hakkab veel vastu.

„Aga Jüri,” alustab vanake piredal häälel, kui oleme juba Tartu maanteel, „tema juba sisse ei pääse. Omal ajal arvas, et…”

„Kuule, ma sõidu ajal pean keskenduma. Ma ei saa rääkida,” luiskan talle, et mitte seda jauramist kuulata. Koban taskus, Nepalist toodud palvehelmed on kaasas, loen kas või mantrat sõidu ajal.

Aliide vaikib kogu ülejäänud tee. Alul silmitseb uudishimulikult mööduvat maastikku, kuni selle monotoonsus ta unne suigutab. Aeg-ajalt piilun tema poole – hõre peanupp on rinnale kukkunud.

Pooleteise tunni pärast jõuame hooldekodu ukse ette. Kahekorruseline maja tundub sõbralik nagu lasteaed, mis seal enne asuski. Aivar ootab väravas. Järsku on Aliide olek selgem kui kristallvaas tema sektsioonkapil.

„Vanadekodusse ma küll minna ei taha!”

Vaikin.

Kõige raskema – tõin ta siia – tegin mina ära, nüüd on teiste kord üle võtta. Pingelangus teeb mind uimaseks ja kergelt eufooriliseks.

Ilmub rohelise vormipluusiga hooldekodutöötaja, tervitab saabujaid viisakalt. Aliide on uuest paigast ja tähelepanust niivõrd haaratud, et ei mäletagi, mille vastu ta äsja protesteeris. Talutame ta hoonesse.

„Ma ei taha vanadekodusse minna,” sõnab Aliide uuesti, tõre pilk kuhtunud silmades.

„See siin pole vanadekodu, see on vanade inimeste kodu,” rõhutab turske hooldaja­naine, kellest on näha, et ta tuleb igasuguste keeruliste inimestega hästi toime.

Oma poja Aivari tunneb vanaema ära, nad tervitavad jahedalt. Pole neilgi ühiseid häid mälestusi. Aliide andis ju viieaastase Aivari oma isale kaasa, kui too uuesti abiellus. „Raske iseloomuga laps, võimatu kasvatada. Kasvata ise.” Mu paps on tegelikult rahul, et paremas keskkonnas üles kasvas. Tema õde jäi Aliidega elama ja on nüüd psühhiaatrilises asutuses.

Läheme Aliide jaoks valmis pandud tuppa. Puhtas valgusküllases ruumis on voodi, laud ja tool, riide- ja külmkapp ning teler. Vanatudi pannaksegi viimase ette pooleli olevat Taani krimisarja vaatama ning räägitakse omavahel asjad läbi.

„Kepp viige tagasi,” teatab hooldaja ja muigab. „See pole siin lubatud. Oleme neid mõõgavõitlusi siin mitmeid näinud. Las kasutab kõndimisraami.” Imestan ja imetlen hooldajate vaprust säärases keskkonnas töötada.

Aliide vaatab nagu naelutatult telekat.

„Hakkame siis minema?” küsib isa minult.

„Lähme jah. Kõik läks vist suht normaalselt?”

Selgitame Aliidele, et see on tema uus tuba, siin hoolitsetakse tema eest hästi ja tuleme varsti teda vaatama. Kõnetatu noogutab muretult, telekaekraanil toimuv on huvitavam kui meie jutt.

„Ärge enne kuud aega tulge, las harjub täielikult ära. Muidu võib hakata tagasi nõudma,” seletab hooldaja asjalikult ning suunab meid välja.

Kõnnime isaga parkimisplatsile ja hingame kergendatult õitsevate pärnade lõhna kopsudesse. Oleme üllatunud, kui valutult protsess läks.

„Läheks võtaks mõned õlled, eh?” küsib paps.

„Lähme.”

Isa võtab õlle ja ei räägigi, miks ometi meie peame Aliide eest hoolitsema.

Sõidan Tallinna tagasi ja tunnen end kui lahingust pääsenu.

III

Jälle see tuba! Ma lähen hulluks, kui pean siin tikutopsis veel piinlema.

„Andke mulle mürki!” röögatan. Keegi ei kuule mind, on öö. Ruum on palav ja hämar. Need vastikud umbsed mähkmed hõõruvad, need tirin küll jalast. Ja neid kuramuse tablette ma ei võta! Sülitan välja, aga hooldaja topib alati suhu tagasi. Jälgib mind nagu mingi spioon.

Komberdan oma kongist välja. Kõrvaltoa uks on lahti, lähen vaatan sinna. Voodi, kellegi kogu teki all kumeras õrnalt õõtsumas. Mul on vist pissihäda. Tunnengi: mööda jalasäärt nõriseb soe vedelik. Astun loiku. Hõõrun sussi­ninaga natuke laiali. Lähen koridori tagasi. Kus see mu raam jäigi? Ah, saan ka niisama. Siin on tühi söögisaal. Millal ometi hommik tuleb ja süüa antakse? Terve elu istu aina näljas ja luni leivakoorukesi. Siit edasi on trepp, sealt ma küll minna ei jaksa. Kus liftid on? Kas üldse on? Mu Pelguranna majas ei ole ju lifte. Kus ma üldse olen? See ei ole Kikerino. See ei ole Vaivara, kus me pommitamise ajal vennaga end laipade all varjasime. See ei ole Kadrina, kus ma magasin kontorilaual, sest voodit ei olnud. See ei ole mu kodu. Mu korter on röövitud nende pakistanlaste poolt, mu pass on varastatud! See hülge näoga naine käib mu ravimeid näppamas. Süüa ju ka mulle ei anta siin midagi. Hendrik Relve isiklikult peab käima mulle Ameerikast lõunat toomas. Ta toob tavaliselt taksoga, umbes kahe paiku. Aus mees. Iga jumala päev käib.

Keegi haarab mul käsivarrest.

„Aliide, sa oled jälle rändama läinud, öösel ei tohi mööda pansionaati ringi tuiata. Lähme sinu tuppa tagasi. Miks sul pamperseid pole? Kas sa oled jälle põrandale kusnud?”

Vaatan vaikides vastikut öövalvurit, see on üks kuivik naine, kurjad silmad ja lõhkine suu, kaks paksu vurru huule kohal sünnimärgil. Ta tõukab mind vahel ja karjub mu peale. Sülitan talle näkku.

„Mida sa endale lubad?” röögatab too, haarab kõvasti mu käsivarrest ning tirib mind kongi tagasi.

Ta lükkab mind nii, et kukun toolile istuma ning sikutab pampersid jalga. Ta käed on külmad, julmad ja karedad.

„Ma ei taha!” karjun.

„Ole vait, võta rohtu.”

Ma raputan kategooriliselt pead.

„Võta, see teeb sind taltsaks, paneb magama. Tahad ju magada?”

Ta topib mulle tableti suhu, neelan.

Jälle see tuba! Ma ei suuda enam. Keegi on ruumis. Mattias või Aivar? Lisaks mingi naine, kes ei ole hooldaja. Nad räägivad minust. Vaatavad mureliku pilguga minu poole. Ma ei kuule neid. Suudan vaevu eristada sõnu: halvenenud seisukord … segab … öösiti … põrandale.

Ma ei saa aru, kellest nad räägivad ja mida nad minu korteris teevad?! Miks nad mu magamistoas on? Rääkigu köögis või koridoris. Mulle ulatatakse üks valge alpikann ning roosa peopesasuurune mängujänes. Oi, see jänes on armas!

„Kui armas jänku,” ütlen naeratades.

Nad naeratavad mulle vastu. Mulle tõstetakse värskeid vaarikaid nina ette. Võtan. Magusad, head. Nad räägivad rahuliku mõistva häälega. Las nad siis olla, mis sest, et see on minu korter.

Ma leban voodil ja laest langeb nektarit, mis voolab ja aina uhub läbi minu nagu kosk. Ma kuulen om vajrasattva samaya, manupalaya… Mis veidrad sõnad, mis keeles? Vaarikad on suured ja mahlased. Jänes sädeleb. Ma tahaks ainult, et see kõik juba lõppeks. Üheksakümmend kuus, kaua veel…?