Kõige odavamad lotopiletid „Ükskord sa võidad niikuinii!” maksid euro tükk; nendega ei saanud küll üle viie tuhande võita, kuid Bruno ei teadnud seda. Ta ostis Selveri väljapääsu juures olevast letist ühe ja kraapis, ent pilet oli tühi.

„No jah,” sosistas mees ja ohkas. „Peab veel töötama, eks järgmine kord annate ära.”

Bruno oli pikemat kasvu mees, habemesse kasvanud, vaene ja nukrameelne. Mehe längus kehahoiak ja sissevarisenud õlad jätsid mulje, et õhusammas rõhub teda rängemalt kui teisi, ta samm oli aeglane ja hingamine raske, liigutustest puudus kindlus. Kuigi pealtnäha viibis mees tavaliste inimeste seas, hõljus tema vaim süsteemist väljakukkunutele omaselt paigas, kus aeg venis vaiksemalt kui mujal, ja raha, kui seda üldse leidus, seisis paigal. Ebaühtlane hall karv näol kaitses teda ümbritseva maailma eest nagu keevitaja mask, odavad kulunud riided kõnelesid ebaõnnest ja piiratud valikutest.

Leti juurest ära pöördudes märkas Bruno enda kõrval seismas kena umbes kolmekümne viie aastast naisterahvast. Ta ühmas midagi ja tahtis lahkuda, kuid naine kõnetas teda.

„Vabandage, et ma korraks segan,” ütles naine tõsiselt. „Ma näen teid ikka siin leti ees piletit ostmas: ma ei teagi, miks, aga mulle tundub, et te olete natuke õnnetu või puntras. Kas võib nii olla?”

„Mis asja?” küsis Bruno karuselt, püüdes naisele mitte otsa vaadata. Ta ei mõistnud, miks habemest keevitusmask oma tööd ei tee ja inimesi eemal ei hoia. „Mis on?”

„Oh teid, mehi, alati nii kinnised, nii endassetõmbunud,” ütles naine, pani käe korraks Bruno õlale ja vaatas südamlikult otsa. Bruno võpatas, sest ükski naisterahvas polnud teda aastaid puudutanud. Alles nüüd märkas mees teise osa­võtlikke halle silmi, värvimata kitsaid huuli ja kergelt lokkis helepruune juukseid, samuti tagasihoidliku kleidi rinda kinnitatud valget sildikest „Muremurdja. Meeste abiliin”. Bruno jäi paigale naise silmade pärast, pilgu pärast, mis oli emalik ja natuke kurb, tekitades mehes tunde, nagu oleks tema sisemuse jääpankade vahele visatud soojaveekott.

„Ma näen, et te vajate abi: kas mul on õigus?” küsis naine. „Ehk saaksime koos teie murele lahenduse leida?”

„Ma ei saa aru,” pomises Bruno ebamugavust tundes. Ta ei tahtnud, et naine ära läheks, kuid tundis oma välimuse pärast piinlikkust. „Ma ei tea. Võib-olla.”

„Vaadake,” ütles naine ja osutas näpuga oma rinnas olevale sildile, „ma olen haigekassa poolt rahastatava „Meeste abiliini” töötaja ja me kasutame kastist-väljas-meetodit. Eesti meeste probleemiks on endassetõmbumine, millest saab alguse suur osa tervisemuredest. Te ei räägi, ei küsi abi, lihtsalt vajute eemale ja kannatate: kas pole mitte nii? Just seetõttu tuleb „Meeste abiliin” ise hädasolijate juurde; kui soovite, istume siinsamas maha ja räägime.” Naine viitas käega kõrval oleva Peetri Pizza laudade poole. „Soe pitsa ja külm õlu, kuidas see sobiks? Arve maksab „Meeste abiliin”, see on teenuse osa.”

Bruno vaatas piki ostukeskuse koridori kahele poole ja naeratas kohmetult.

„Ma ei tea,” ütles ta tasa, ise mõeldes, et asi on natuke liiga ilus, et tõsi olla. Et tema vastu selline naisterahvas huvi tundis, tegi kohmetuks, samuti kõlas pitsa ja õlle väljategemine sotsiaalabi kohta kuidagi liiga suurejooneliselt. Samas, ütles mees endale, võib-olla ongi maailm omadega sinnamaale jõudnud, kust mina tean. Märgates, et hoiab võiduta lotopiletit endiselt käes, murdis Bruno selle neljaks ja kukutas prügikasti.

„Tulge-tulge,” julgustas naine, puudutades õrnalt mehe küünarnukki. „Alkoholi ülesanne on ajutiselt inimese rahulolu suurendada või piina vähendada: kumba soovite, seda teeme.”

Nad istusid rohelistele plasttoolidele ja naine võttis laualt menüü. Kõik see jättis Brunole ebareaalse mulje, ta viibis justkui unenäos ja tema ees istuv naine oli ingel. Kühmus mees pani käed sülle ja jälgis naist liikumatult. Aga mida on mul karta või kaotada, küsis ta endalt. Ma olen töötu, ma olen üksik, mul ei ole midagi. Äkki saangi siit mingit abi.

„Kas Francescana sobib?” küsis naine asjalikult ja vaatas üles. „Ja Alexandri õlu?”

„Miks mitte,” vastas mees. „Aga raha mul ei ole.”

„Ärge üldse muretsege, „Meeste abiliin” maksab.”

Naine tõusis ja käis leti juures tellimust esitamas, asetades tagasi jõudes Bruno ette kõrge õlleklaasi. Endale oli ta väikese joogi võtnud.

„Ma käin siin keskuses päris tihti,” alustas naine end toolile sättides, tõstis jala üle põlve ja vaatas ringi. „Näete, sealt ostan lastele apelsini.” Ta osutas näpuga seina ääres olevale puuviljaletile, mille taga passis tõmmu mees, käed rinnal.

Naine rääkis sundimatult, nagu oleks ta Bruno vana tuttav. Ta rääkis palju, igapäevastest asjadest, tegi nalja, ise aeg-ajalt Brunole pilke heites, et teada saada, kuidas jutt mõjub. Mees rüüpas kuulates jahedat jooki, vajus laua kohale, uurides õlle sees ülespoole kihutavaid mullikesi ja oodates, millal small talk lõpeb ning naine asjani jõuab. Ettekandja tõi neile latakal sinisel taldrikul kaheksaks lõigatud pitsa, naine võttis ühe tüki ja noogutas Brunole, et too sama teeks. Nad sõid minutikese vaikides: pitsa oli hea, sinki ja juustu oli piisavalt. Olles suu tühjaks söönud, mees avanes.

„Jah,” ütles ta kähedalt ning võttis hea lonksu jooki, et varjata silmade niiskeks muutumist. „Te enne küsisite, et kas mul on probleem. Muidugi on. Mul ainult probleemid ongi. Ma olen töötu ja mul pole raha: kogu toetus läheb üüri ja toidu peale ära, aga kõht on ikka tühi. Mul pole elukaaslast, pole sõpru, pole põhimõtteliselt mitte midagi. Tervis on enam-vähem korras, aga elu on sügavalt pees: aeg-ajalt jääb mulje, et ma istun kaelani haiseva musta muda sees, kust välja ronida on võimatu.”

„Mul on seda väga kurb kuulda,” ütles naine ning asetas oma puhta roosade küüntega käe Bruno pragunenud naha ja mustade küünealustega kämblale. Mees jõnksatas, kuid ei tõmmanud kätt ära. Pärast seda puudutust, mõtles ta, ise tundes, kuidas pisarad silmi täidavad, võin ma rahulikult surra, sest mu elus oli ka midagi ilusat.

„Te olete sügavalt ummikusse jooksnud,” ütles naine tasa. „Kas te olete enda olukorra parandamiseks midagi ette võtnud?”

„Eks ikka,” vastas mees ja lonksas puudutusest vaba käega õlut, nii et vuntsid vahuseks said. „Eks ma ikka käin tööbüroos ja vestlustel, aga haridust mitte nõudvatele töökohtadele on jõhkralt tahtjaid. Nüüd on mul töölemineku ees veel hirm ka tekkinud,” lisas ta vaiksemalt ja pühkis varrukaga suud ning vaatas üht mööduvat meesterahvast altkulmu, justkui oleks too üks neist tööandjatest, keda ta pelgas. „Ma nagu ei julgegi enam kellegagi vestelda, ma kardan, et ei saa isegi enam kastide ühest kohast teise tõstmisega hakkama.”

„Ma mõistan teid täielikult,” ütles naine ja võttis käe ära. „Te olete heitunu.”

„Võib-olla küll,” ohkas mees, hoides kätt endiselt laual, juhuks, kui naine tahab sellest uuesti kinni võtta. „Aga ma loen teatmeteoseid ja arendan keha! Ma teen iga päev kõva füüsilist trenni, mis siis, et süüa vähe on. Nii palju, kui suudan, nii palju teen: mune jõuan osta ja munad annavad lihaste kasvuks valku.” Bruno tõstis enda ette teise tüki pitsat ja rüüpas õlut; nainegi lonksas jooki ja võttis aeg-ajalt mõne väikese ampsu.

„Mis eesmärgiga te end täiendate ja treenite?” küsis naine. Bruno vaatas ringi, enne kui vastas.

„Lihtsalt öeldes selleks,” sosistas ta, „et lotoga võita. Ma tean, et see kõlab imelikult.”

„Teete füüsilist trenni, et lotoga võita?”

„Nojah, ja loen entsüklopeediat. Iga inimene tahab tulemust teha, ja on ju teada, et just töö viib selleni. Ma teen seda, mida suudan ja oskan.”

„See, mis te räägite, on väga huvitav,” ütles naine ja keeras pea veidi viltu.

Ilus, mõtles teda silmitsev mees, tundes peas kerget õllesuminat. See naine on pagana ilus. Kui ma nii neetult vaene ja räpane ei oleks, siis ma kutsuks ta kinno.

„Nojah,” seletas Bruno elavnedes ja tõmbas tooli lauale lähemale, nii et selle jalad valjult põrandat kaapisid. „Näiteks. Keegi ei tea, kas Jumal on olemas, eks, see on fifty-fifty šanss: aga kui meid ülalt ikkagi jälgitakse, siis on mu pingutused näha ja selle eest antakse tasu. Kui meid ei jälgita, siis on jah mu töö tühi, aga ega ma muud niikuinii teha ei oska. Samas,” mehe habe nõksas üles, „kasutan ma oma pooliku võimaluse sada protsenti ära. Mu ema ütles ikka, et proovi alati, sest see, kes ei proovi, ei saa kindlasti midagi.”

„See on väga hea, et te räägite,” kiitis naine. „Aga äkki tahaksite päriselt teenida? „Meeste abiliin” pakub soovijatele välja oma partnerite alternatiivtöö otsasid.”

Bruno jõllitas naist, enne kui küsis: „Mis on alternatiivtöö?”

„Alternatiivtöö meenutab tavalist tööd, aga on kergem ja jõukohasem. Need võimalused on loodud just heitunutele mõeldes, et nad ei peaks tööandjaga vahetult kokku puutuma ja ebameeldivustunnet taluma.”

„Okei,” noogutas Bruno ja surus jaheda klaasi pihku, „see kõlab väga mõistlikult. Kuidas see asi käib?”

Naine otsis telefoni välja ja sõrmitses seda natuke aega vaikides.

„No näete,” ütles ta siis silmi tõstmata, „näiteks praegu on üleval OÜ Ratsu­taja Madu pakkumine. Nad saadavad alternatiivtöövõtja telefonile sõnumeid palvetega teatud tegevusteks, ja kui töö tehtud, tasuvad ülekandega. Eri tegevuste eest on eri tasumäärad. Kui soovite proovida, olge hea, öelge mulle oma telefoninumber, ma saadan selle OÜ-le ja neilt tuleb kohe sõnum.”

„Ei no,” pomises Bruno tagasi tõmbudes, „ma praegu küll kuhugi mingit auku kaevama minna ei taha, ausalt. Võib-olla homme või nii võiks seda asja ajada.”

„Ei-ei,” naeris naine. „Kartma ei pea siin midagi, kõik on vabatahtlik. Aga mõistlik oleks esimene samm koos minuga kohe ära teha, sest homme hakkate jälle pelgama ja asja edasi lükkama: seda teevad kõik heitunud. Ma luban teile, et asi kulgeb väga sujuvalt ja tööpakkujad on teadlikud alternaatide – nii me nimetame alternatiivtöövõtjaid – pelglikkusest. Te lihtsalt heidate pilgu telefonile, ja kui ettepanek ei meeldi, ei reageeri. Mis teie number on?”

„Khmh,” köhatas Bruno, pani käed laua all kokku, keerutas järele mõeldes pöidlaid ning ütles siis oma telefoninumbri. Naine toksis selle oma telefoni ja peatselt saabuski Brunole sõnum.

„Palun minge seinaäärse laua juurde,” luges Bruno, „keerake soolatopsi kork lahti ja jätke peale, nagu oleks tops ok. Tasu: 5 eur.”

Bruno vaatas segaduses üles, naine rüüpas oma jooki ja kergitas küsivalt kulme. Midagi ütlemata toksis mees telefonisse vastussõnumi.

„Milleks?”

Telefon piiksus peagi.

„OÜ Ratsutaja Madu on practical joke’ide ehk vingerpussidega tegelev ettevõte,” seisis vastuses. „Tellimused tulevad meie klientidelt, teie ärge millegi pärast muretsege, kõik on ok. Enne, kui otsustate ülesande täita, palun saatke oma kontonumber, et oleks, kuhu tasu kanda.”

Bruno silmitses sõnumit ja hõõrus mõtlikult lõuga, kehitas siis õlgu ja naeratas mittemidagiütlevalt. Naine jälgis teda tähelepanelikult.

„Vahet pole,” pomises mees ja pani oma kontonumbri teele. „Üks hetk,” ütles ta naisele ning tõusis püsti.

Astunud seinaäärse laua juurde, millel oli vaasike kollaste kunstlilledega, menüü ja maitseainetopsid, heitis Bruno kõhkleva pilgu leti poole, mille taga polnud parasjagu kedagi. Ta hõõrus kaela, napsas siis soolatopsi pihku ja kruttis selle korgi lahti. Asetanud topsi tagasi alusele, pööras mees ringi ja nägi, et naine on laua tagant kadunud.

Läks vast põiele, mõtles Bruno oma kohale istudes. Ta võttis taldrikult uue lõigu pitsat ja mälus kiiresti, et see enne vestluspartneri tagasitulekut otsa saaks. Nii kiire ärakadumine on muidugi imelik, arutles mees, vaadates kahele poole mööda ostukeskuse koridori, mida oli üsna pikalt näha. Ma ei tegelenud ju soola­topsiga rohkem kui kümme sekundit.

„Aga eks siis oli vaja,” pomises mees eikellelegi ja rüüpas õlut. „Naiste põis on pisike.”

Aeg möödus, kuid naine tagasi ei tulnud. Hoopis telefon piiksus ja saabus uus sõnum.

„5 eurot on Teie arvele kantud,” seisis ekraanil, misjärel tuli järgmise ülesande kirjeldus. Bruno kontrollis oma pangakontot ja tõepoolest, raha oli laekunud. Uus töö erines eelmisest ning tasu oli kõrgem. Mõelnud natuke, käis Bruno oma telefonioperaatori iseteeninduses ja pani peale sätte, et inimesed, kellele ta helistab, tema numbrit ei näeks. Siis võttis ta kõne talle tundmatule isikule.

„Tere,” lausus Bruno, kui kõne vastu võeti, „ma helistan teile korteriühistu juhatusest. Lihtsalt teatan, et homme pole sooja vett: soovitame kausid-vannid täna täis lasta.”

„Oi, aitäh, et teatasite!” kostis torust vanema naisterahva tänulik kädin. „Kohe hakkan asjaga tegelema.”

„Ja veel üks asi,” lisas Bruno. „Teie vanni siseseina küljes on tükike kuivanud paska, nokkige see ka lahti. Head õhtut.”

Mees lõpetas kõne ning saatis alternatiivtööandjale sõnumi: „Tehtud.”

Telefon piiksatas peagi.

„Ok,” seisis vastuses. „10 eur üle kantud. Homme uued ülesanded.”

Bruno kontrollis arvet ja sellele oli tõesti veel kümme eurot tekkinud.

„Päris hea mittemillegi eest,” pomises mees õlut lõpetades. Ta vaatas mõtlikul ilmel koridori pidi kahele poole, kuid naist ei paistnud. Oodanud veel viis minutit, tõi mees leti juurest salvrätte ja pakkis neli alles jäänud pitsatükki kaasa­võtmiseks sisse. Bruno pilk peatus naise pooltäis õlleklaasil: ta võttis selle kätte, jõi ja öögatas. Õlu oli alkoholivaba.

Brunol algas nüüdsest uus elu. Kui varem oli ta silmad alles kella kümne paiku lahti vedanud, teleka käima pannud ja sealt seisval pilgul kas mõnd seriaali või sporti vaadanud, siis nüüd oli kõik teisiti. Pea iga päev saatis OÜ Ratsutaja Madu inimene, kelle nime Bruno ei teadnud, talle mõne uue veidra palve, mille mees täitis. Ükskord paluti tal siis, kui naabruses asuva lasteaia lapsed õues mängisid, üle aia hoovi sülitada, teinekord tuli käsk viia oma segaolmejäätmed lähedal asuvasse avalikku pakendikonteinerisse. Brunol paluti pargis puu taha urineerida ja bussis jänest sõita, mida kõike mees ka vastuvaidlematult tegi, hoolitsedes muidugi, et keegi tema tegevusi pealt ei näeks, ning ikka ja jälle piiksus telefon, andes märku raha saabumisest. Mõnikord paluti Brunol lihtsalt käed taskus, suunurgad all tänaval jalutada ja vastutulijaid õlaga riivata. Siis paluti tal kesklinnas ringi käia, aeg-ajalt peatuda, selja taha või küljele vaadata ning öelda lauseid nagu „Mida sa tahad, tropp?”, „Tõmba siit jeehat, türbel!” ja „Ära ilatse, pervo!”. Bruno küsis OÜ inimeselt mitu korda üle, kas mõistis ühte või teist palvet ikka õigesti, ning saades kinnituse, tegutses. Heal päeval ulatus teenistus viiekümne euroni, mis oli varasema nulliga võrreldes palju ja tegi mehe õnnelikuks. Kui Bruno oma tegude moraalse külje kohta alternatiivtöö pakkujale kahtlust väljendas, rahustati ta kiiresti maha ja maksti kümme eurot preemiat. „Ärge muretsege,” kirjutati talle Ratsutavast Maost. „Kõik on ok, kliendid väga kiidavad teid.”

„Ma ei tee midagi üleliia hullu,” ütles Bruno endale, kui segaolmejäätmete kotti pakendikonteinerisse toppis, „ja keegi surnult maha ei kuku. Tegu ei ole isegi pisihuligaansusega, rahalist kahju ma ei tekita.” Linnapargis kuuse taha urineerides vestles mees jälle iseendaga. „Iga normaalse inimese sihiks on raha hankimine,” ütles ta ja vaatas üle õla. „Üks raiub puu maha, teine lihtsalt kuseb selle taha. Praegu saab loodus tagasi endale kuuluva vedeliku, kusjuures mina olen tähtsusetu vahelüli.”

Aga äkki on see lõks, küsis Bruno endalt tänaval jalutades, peatus ja vaatas selja taha. Seal ei olnud kedagi.

„Vulkaniseeri kummi, tõbras!” ütles ta kurjalt ja läks edasi.

Kas ma saan kuidagi vahele jääda, küsis ta endalt. Aga kellele ja millega? Mida hullu olen ma teinud, et mind taga peaks aetama? Ja sellest nippest-näppest, mida ma teen, ju mingeid jälgi maha ei jää.

Ühel päeval tuli tegevusse aga esimene tõrge. „Me saadame Teile purgikese MMS-i,” seisis OÜ Ratsutava Mao sõnumis. „Palun jootke see oma pisitütrele sisse! Tasu 20 eur.”

Bruno jõllitas sõnumit. „Mis pisitütrele!?” kirjutas ta vastu. „Mul pole lapsi.”

„Oot, veidi!” tuli kohe vastus. „Sorry, aga jooge siis seda ise! Tasu 10 eur.”

„Lolliks olete läinud või?” kirjutas Bruno. „Ma ei joo igasugu p…a.”

„Ok,” vastati talle. „Pole hullu!”

Bruno oli segaduses, saamata aru, kas tema suhe alternatiivtööandjaga on nüüd lõppenud või ei. Mees ei julgenud ka otse küsida, kartes ebasoodsat vastust. Äkki oleksin pidanud selle MMS-pasa ikka sisse võtma, mõtiskles ta. Mingid idikad ju joovad seda karjade kaupa ja jäävad väidetavalt ellu.

Kui telefon järgmisel hommikul jälle piiksus, selgus, et muretsemiseks pole põhjust. Saabus uus ülesanne. „Jalutage palun linnas inimeste seas suure lahtise koeraga,” seisis sõnumis.

„Mul pole koera,” vastas Bruno.

„Ok, sel juhul minge palun ja suitsetage mõne lahtiste akendega kortermaja akende all!”

„Ma ei suitseta,” kirjutas Bruno, kuid võttis töö ikkagi vastu, kui tasu kümnelt eurolt kahekümnele tõsteti. Suitsupakk ja tikud ootasid kokkulepitud kohas. Bruno nägi, et ühe maja aknad on avatud, astus selle alla seina äärde ja tõmbas tuld. Kopsudesse tungiv suits mõjus ebameeldivalt, mehele tuli peale järsk okseisu ja pea hakkas ringi käima. Aken tema kohal tõmmati pauguga kinni.

„Ärge laamendage,” pomises Bruno seinale toetudes, „ärge laamendage! Aknaid saab normaalselt ka sulgeda.” Ta kustutas suitsu ja tuikus eemale, süda pööritamas sees.

Paar päeva hiljem algas autotsükkel, nagu Bruno seda tagantjärele mõttes nimetas. Telefon piiksus ning saabus sõnum: „Palun parkige auto kaubanduskeskuse ette sinisele invaliidikohale.”

„Auto?” kirjutas Bruno vastu. „Mis auto?”

„Roheline VW seisab Teie maja ees. Võtmed on ees, hakake pihta!”

Pannud tossud jalga, läks Bruno välja ja nägi, et maja ees pargib tõepoolest tumeroheline kergelt roostes kerega VW Passat. Mees istus sisse, leidis võtme ning käivitas auto. Ta sõitis kaubanduskeskuse parklasse, ootas eemal natuke aega ja veeres siis tasa poeukse lähedal olevale sinisele pinnale. Väljunud autost ja sisenenud hoonesse, peitis mees end pangaautomaadi varju ja jälgis läbi klaasseina masinat, valmis kohe õue tormama, kui keegi selle vastu huvi tundma hakkab. Bruno ootas viis minutit, istus siis autosse ja sõitis minema. Tänavale keerates piiksus telefon; kui mees teeservas peatus, nägi ta uut sõnumit.

„Raha üle kantud. Siin uus ülesanne: sõitke palun linnast välja maanteele ja liikuge 90 tsoonis 105-ga, eessõitjatega pikivahet hoida ei tohi.”

Bruno oli hiljuti uudistest kuulnud, et kolm neljandikku eestlastest just sel moel maanteel sõitiski, seega ei põdenud ta ülesannet täites üldse.

„Eks andke kõik eestlased kohtusse!” urises ta maanteele jõudes ja gaasi vajutades, pani muusika käima ning noogutas helide rütmis pead. Meest tabanud äkiline eufooriahoog tulenes mitme asjaolu kokkulangemisest: esiteks polnud ta ammu autoga sõita saanud ning sile rool ja lai armatuurlaud tekitasid suurilmaliku tunde, teiseks oli pangaarvele kogunenud viimase viie aasta suurim summa ning olevik tundus helge. Bruno lagistas naerda.

„Kas ma ajasin jala mingi ukse vahele, ah!?” möirgas ta sõgestunult, tagus peopesaga vastu rooli ja laskis signaali. Maanteelt tagasi linna jõudes piiksus telefon ning Bruno tõmbas tee äärde.

„Tasu on üle kantud,” seisis ekraanil. „Nüüd võtke palun auto pagasiruumist pesapallikurikas. Pärnamäe-Halajaama ristmikul peatuge punase fooritule all, ronige kurikas peos autost välja ja jõllitage minimaalselt kümme sekundit enda taga olevat autot. Tasu 50 eurot.”

Bruno luges teksti kolm korda läbi. „Ei, seda ma ei tee,” vastas ta. „Ma ei ründa kedagi.”

Vastus tuli kiiresti.

„Te ei ründagi kedagi, lihtsalt ehmatate. Kui jamaks läheb, taanduge kohe!”

Uus ülesanne oli varasematest erinev, raskem ja ohtlikum, kuid võis järele mõeldes siiski vingerpussiks klassifitseeruda. Bruno parkis auto eemale ja käis esmalt jala uurimas, ega ristmikul valvekaamerat ei ole. Seda nägemata läks ta tagasi auto juurde, tõstis kurika kõrvalistmele ja asus asja kallale. Peatunud punase tule ees, haaras mees kurika peenikese varre pihku ja ronis välja. Nähes enda taga valget Volvot, Bruno lihtsalt jõllitas seda jalad harkis, mispeale auto juhiaken alla lasti ja sealt ehmunud naisenägu välja vaatas.

„Mis on!?” hüüdis naine hüsteeriliselt, nii et lokid ta peas värisesid. „Mida ma tegin? Vabandust! Ma palun tõesti vabandust!”

Bruno ei öelnud midagi, istus autosse ja sõitis minema. Enesetunne ei olnud hea, kuid mees kinnitas endale, et töö on töö. „Vanasti sõitsid sibivedajad suurte puust kulpide ja roojatünnidega mööda linna,” ütles ta endale. „Töö haises, aga keegi ei hädaldanud. Igal ametil on oma head ja vead, sellega tuleb leppida.”

Telefon piiksus ja Bruno peatus.

„Teeselge palun Pärnamäe-Halajaama ristmikul punase fooritule all liiklusraevu ja rünnake taga olevat autot pesapallikurikaga,” seisis ekraanil. „Taguge esiklaas puruks: tasu 200 eurot. Klaasi maksab kinni OÜ Ratsutaja Madu, selle kohta saadame eraldi digiallkirjastatud garantiikirja. Kannataja autos olev isik on asjast teadlik ja mängib kaasa.”

Bruno jäi pahviks löödult silmitsema mööda tuhisevaid autosid, mille tekitatud õhuvoolud tema oma kergelt õõtsuma panid.

„Järgmine töö,” pomises ta irooniliselt, „on see, et võtke palun kurikas ja lööge Haljaavini-Juustumäe ristmikul punase baretiga tädi maha!” Mees laskis akna alla ja sülitas vihaselt sõiduteele. „Sõitke sitale!” hüüdis ta aknast välja mitte kellelegi.

„Ma ei tee seda,” trükkis ta vastuse valmis ja pani teele.

Aga mida ma siis arvasin, küsis ta endalt. Mida ma lootsin? Kogu aeg keerati ju vaikselt vinti peale: alguses süljelärakas ja uriinike, siis prügikotike, lõpuks pesapallikurikas. Astuda kümme protsenti üle seaduse servade oli inimloomusele omane, aga auto segipeksmine ei mahtunud enam normaalsuse piiridesse. See ei saanud olla vingerpuss.

„Ok, pole hullu!” tuli sõnumile väle vastus. „Tehke siis palun lihtsalt veel üks samasugune pesapallikurikaga autost välja ronimine ja tagumise auto jõllitamine. Proovige olla hästi kurja moega. Tasu 50 eur.”

See asi meenutab Vene ruletti, mõtles Bruno autot ümber pöörates ja tagasi sõites. Nii nagu sa ei teadnud, millises revolvritrumlis on kuul, ei teadnud sa ka, millises autos peitub tavainimese asemel jõhkard.

Teinud kõik samuti kui eelmisel korral, seisis Bruno peagi kurikas käes ristmikul ja jõllitas enda taga peatunud autot, milleks seekord osutus tumesinine Subaru maastur. Mees teeskles, et on kuri, laiutas paar korda käsi ja nõksutas pead. Kõigega tuleb harjuda, sisendas Bruno endale. Elu on elu. Ma loen mõttes kümneni, siis istun tagasi autosse ja tõmban minema. Aitab tänaseks! Lülitan telefoni üldse välja, et uusi käske ei tuleks.

Ta jõudis lugemisega viieni, kui tagumisest autost hüppas välja sportlik lühikeses jakis mees. Mees ei öelnud midagi, tegi peaga kaks järsku küljelepainutust, astus Bruno juurde ja andis talle teravalt vastu hambaid. Kurikas pudenes Bruno käest kolinal asfaldile ning ta vajus näost kinni hoides tagasi. Võõras istus autosse, ja kuna roheline oli juba ees, sõitis ümber Volkswageni edasi; teised autod tegid sedasama, kusjuures kõik möödujad silmitsesid hirmunult sõiduteel tuikuvat verise ninaga meest. Bruno korjas kurika üles, vajus Volkswagenisse ja sõitis minema. Telefon tema taskus piiksus korduvalt, kuid mees ei võtnud seda välja enne kui kodus.

„Supertöö!” seisis sõnumis. „Kui unustate löögi saamise ära, ei kaeba ega esita kuhugi/kellelegi süüdistust, maksame preemiat 50 eur. Kui olete preemia saamise tingimustega nõus, öelge jah.”

Aga kellele ja mida mul üldse kaevata on, küsis Bruno endalt. Ma sain molli ju asja eest. Kui minu enda ees seisaks pesapallikurikaga türbel ja kui mul piisavalt kuraasi oleks, käituksin samamoodi nagu too Subaru-mees. Bruno ei tundnud enda peksja vastu mingit viha.

„Jah,” vastas ta seega küsimusele.

Järgmisel õhtupoolikul tuli aga pomm. „Ette on valmistanud küdev saun. Palun pistke seal pea ahju. Tasu 500 eur.”

„Lolliks olete läinud v?” kirjutas Bruno vastu. „Pistke ise pea ahju! Kas see on mingi nali või?”

„OK,” saabus uus kiri. „Me mõtlesime asja muidugi ülekantud tähenduses. Suruge nägu lihtsalt nii ahju lähedale, kui suudate, kusjuures vahepeal viilutage sibulat, et pisarad silma tuleks. Sibulad ja nuga on laval olemas. Toimingut korrata kümme korda, lisada dramaatika, ohked ja oiged. Kui silmad parasjagu märjad on, peaksite hüüdma, sosistama või korisema lauseid: „Ah, ma olen süüdi!” ja „Kuidas küll kõike heastada saaks!?” Võite samal teemal improviseerida. Tasu 100 eurot.”

Bruno jõllitas telefoni. „Milleks sellist jama vaja on?” kirjutas ta. „See ei ole ju vingerpuss.”

„Kinnitame teile, et see on vingerpuss, kuigi mitte esimeses lähenemises. Palun kaaluge pakkumist ning andke teada: kui ütlete ära, võtame teise inimese.”

Bruno mõtles. Palve oli kummaline, ent ei sisaldanud seekord vähemalt üle seaduse serva astumist ning samuti puudus peksasaamise oht.

„Okei,” kirjutas Bruno.

„Palun väljuge kl 19.00 enda majast,” anti talle juhtnöörid. „Autojuht viib teid kohale.”

Kell seitse ootas maja ees sõbralik ja aktiivne noormees, kes istus sellesama rohelise Volkswageni roolis, millega Bruno oli liikluses käinud.

„Näete,” ütles noormees, kui Bruno autosse istus, ja ulatas talle musta riidest poekoti. „Pange see endale pähe. See on teie enda huvides, et teil tulevikus mingi tänava ja maja osas ebatervet uudishimu üles ei jääks.” Nähes Bruno kõhklust, lisas ta: „Kotinüansi eest makstakse teile kümme eurot sulas.”

Bruno tõmbas koti pähe, tundes sees nõrka hapukurgilõhna. Sõit kestis umbes veerand tundi, siis auto peatus, autojuht aitas ta välja ning talutas küünarnukist kinni hoides kuhugi. Saanud koti peast äravõtmise loa, nägi Bruno enda ees tavalist eramaja aeda: väikest muruplatsi, õunapuid, puuriita ja kasvuhoonet. Aia tagaotsas seisis suitseva korstnaga saunamajake, mille juurde viis heledatest kiviplaatidest tee.

„Ma ootan teid siin,” ütles autojuht ja vajus madalasse aiatooli. Ta võttis telefoni ja hakkas seda näppima. „Teie täitke ülesanne ära, siis viin teid koju tagasi.”

„Okei,” vastas Bruno.

Ta suundus mööda kiviplaatidest rada sauna juurde, kummardas ja astus madalast uksest sisse.

„Tere,” ütles ta valjusti. Eemal maja juures istuv noormees kuulis seda ja hüüdis:

„Minge-minge julgelt sisse, seal ei ole kedagi!”

Saunas lõhnas suitsu järele ja siin oli kõik tavaline: puitlaudisega eesruum, mille seinal mõned nagid käterättidega, akna all kaks punase seljatoega tooli, nurgas hõbedase voolikuga dušš ning põrandal laste plastmänguasjad, paar ämbrit ja kauss. Lahtise uksega leiliruumist kostis tule tasast praksumist ning Bruno vaatas sisse. Laes põlev tuhm lambike valgustas tumepruune laudseinu ja kaheastmelist lava, millest ülemisel oli puust varrega leiliviskamise kopsik, alumisel aga neli sibulat ja väike sakilise teraga kööginuga. Ruumi nurgas küdeva musta raudahju uks oli avatud ning selles põles tuli.

Bruno vajus lava alumisele lauale istuma, toetas küünarnukid põlvedele ja masseeris sõrmedega meelekohti.

„Täielik debiilsus,” sosistas ta tüdinult. „Sõitke seenele, ausalt!”

Võtnud noa, hakkis mees ühe sibula ära, hoides töö ajal nägu võimalikult aedvilja lähedal. Kui silmad märjaks läksid, laskus Bruno põlvili ahju ette ja surus nägu ahjukuumusse, raputas pead ja vandus endamisi, ropendas ja sülitas maha. Ta tõmbus hingeldades tagasi.

„No minge, mehed…” sosistas ta, puhkas natuke ja proovis uuesti. Ma teen kõik täpselt nii, nagu kästi, ütles Bruno endale, sest tunniajase töö eest ei teeni inimene just tihti sada eurot. Ja kui järele mõelda, on mu töö vaheldusrikas ning erineb labidamehe või kontoriametniku omast heas mõttes nagu öö ja päev.

Mees lõikus jälle sibulat ning surus nägu lõõmava ava poole.

„Ah, ma olen süüdi!” korises ta dramaatiliselt ja küsis siis ahjus põlevatelt halgudelt mõttetul ilmel: „Kuidas küll kõike heastada saaks?”

Jõudes kuuenda korduseni, kuulis mees järsku leiliruumis teravat ja selget naisehäält.

„Bruno,” käsutas hääl, „tee seda päriselt! Pista pea ahju!”

Bruno karjatas ehmatusest, vajus selili puitlippidest põrandarestile ja kargas siis jalule. Ta vaatas eesruumi, kuid seal ei olnud kedagi.

„Kes siin on, raisk!?” küsis Bruno kurjalt, kuid talle ei vastatud. „Peidus olete kuskil või?”

Laskunud käpuli, vaatas mees lava alla, kuid seal vedeles ainult üksik kollane mängupart. Bruno istus hakitud sibulate kõrvale, toetas selja vastu ülemist lavaastet ja mõtles järele.

Äkki ma kujutasin seda häält ette, küsis ta endalt. Sellise kuumuse käes võib igaüks peast segi minna. Elu on ikka imelik paik: lotovõitu inimese nimele ei kirjutata, küll aga kästakse pea ahju pista.

Bruno läks eesruumi, keeras kraani lahti ja loputas külma veega nägu. Kuivatanud end käterätikuga ära, väljus mees saunast ja astus endiselt aiatoolil telefoni näppiva noormehe juurde.

„Valmis?” küsis too end püsti ajades ja ulatas Brunole poekoti.

„Valmis-valmis,” urises Bruno ja tõmbas koti pähe.

Samal õhtul sai Bruno e-postiga dokumendi, mille OÜ Ratsutaja Madu palus digitaalselt allkirjastada. Mees avas faili ja luges läbi kirja, milles küsiti nõusolekut tema kasutamiseks dokumentaalfilmis, honorariga 500 eurot.

„Viissada eurot!” hüüatas Bruno ja vangutas tunnustavalt pead. „See on juba päris kõva! See on ikka väga kõva!”

Lugenud dokumendi hoolikalt läbi, ei leidnud Bruno selles ühtegi kahtlast või endale kahjulikku punkti. Selgituse kohaselt tegeles film inimloomuse uurimisega, osutas maailma paljususele, heale ja halvale selles ning nii aina edasi. Mis mul sellise asja vastu võiks olla, mõtles Bruno. Dokke tehakse ohtralt ja filmimehi jätkub kõikjale: heitunute teema on kindlasti sobilik.

„Tulge ja vaadake,” ütles Bruno arvuti ees istudes valjult, „filmige elu allpool punast joont. Kui tahate, filmige maailma kas või mu silmamuna peegeldusest, mina vastu pole. Aga,” mees tõstis sõrme ja viibutas seda hoiatavalt, „kui hakkate nende alternatiivtööde kohta pärima, siis ma eitan kõike. Ma pole midagi sellist teinud, mida keskmine inimene ei teeks.”

Digiallkirjastanud dokumendi ja saatnud selle teele, jäi Bruno ootama, mis saab edasi, kuid edasi ei saanud miskit. Saabus täielik vaikus. OÜ Ratsutaja Madu ei saatnud talle enam uusi ülesandeid, kuid kohale ei tulnud ka dokfilmi tegijad. Bruno oleks võinud ju ise küsida, mis juhtus, kuid ei tahtnud torkima hakata, kartes saada mingit ootamatut vastust. Parem lõputu vaikus kui kohene häving, mõtles ta. „Meeste abiliini” töötaja kontakti Brunol ka ei olnud.

Möödus mitu kuud, mille vältel Bruno elu pöördus tagasi vanadele rööbastele. Ta luges hommikuti värske peaga entsüklopeediat ning tegi õhtupoole kõvasti kangitrenni – ikka selleks, et enda tublidusest võimalikule Jumalale märku anda ja lõpuks lotoga võita. Raha, mille ta oli teeninud OÜ Ratsutaja Madu ülesandeid täites, oli osaliselt veel alles: mees kulutas seda raske südamega üksnes kanamunade ostmiseks, et saavutada kiiremat lihasekasvu.

Ühel õhtul lõpetas Bruno hantlitega vehkimise nagu tavaliselt, pesi kaenla­augud ära, vajus diivanile ja avas teleka. Nähes ekraanil iseennast, läks mees näost valgeks. Ta seisis jalad harkis autode vahel, pesapallikurikas käes.

„Täna õhtul kell kaheksa,” öeldi televiisoris, „räägib uus kodumaine dokumentaalfilm loo paadumisest ja patukahetsusest.” Nähtamatu käsi lõi mustvalge Bruno pildi peale sinise templi „Inimhallitusjuust,” mis oli ilmselt filmi pealkiri.

Kui reklaam lõppes, tundis Bruno, et hakkab lämbuma; ta kargas püsti, lõi akna lahti ja kummardas õhku ahmides välja.

Kell kaheksa ootas Bruno teleka ees, käed erutusest värisemas, südames halb eelaimus.

„Jube,” sosistas ta. „Täiesti kohutav, mis inimesed meie ümber elavad!”

Film algas. See oli mustvalge, tummfilmi stiilis, tegevusel polnud heli, taustaks klimberdas aeglane klaver. Bruno jalutas käed taskus pargis, pöördus siis järsku kaamera poole ja ütles midagi. Tumedale ekraanile ilmus valges kastis kiri.

„Mida sa tahad, tropp?”

Seejärel läks Bruno põõsaste vahele ja hakkas vett viskama; kaamera peatus vanatädil, kes silmitses tegevust hukkamõistvalt. Nüüd ilmus ekraanile anonüümne rahvarohke tänav ning rahulik mehehääl hakkas pildi peale teksti lugema.

„On tavaline tööpäev, üks sadade ja tuhandete omataoliste seas. Inimesed voogavad tänaval, tiirlevad ühissõidukiga orbiidil, maigutavad laulukaare all suid. Näod, näod, aina näod. Me oleme sarnased: väliselt eristavad meid vaid autod, firmasildid, soengud, lõhnaõlijutid. Aga mis loksub meie sisemuses keedu­kartulite, pasta Carbonara ja õlle vahel, seda ei tea keegi. Kui kõik on viisakad, kui kõigil on juuksed kammitud, siis kes on need, keda vangi pannakse? Kust nemad välja ilmusid?”

Sissejuhatus lõppes ning algas film, kus Bruno tegi kõike seda, mida OÜ Ratsutaja Madu temalt palunud oli. Esialgu ei olnud midagi hullu. Bruno jõlkus sihitult linnas, riivas hoolimatult inimesi ning ütles ebaviisakaid lauseid. Taustaks kõlav lõpmatu klassikaline klaveripala muutus vaiksemaks, et kuulda oleks pealelugeja hääl, kes esitas jutu sees vaatajale küsimusi stiilis kes me oleme ja kuhu läheme. Filmi-Bruno kruttis samal ajal soolatopsilt korgi, palus süütul vanainimesel oma vanniseinalt väljamõeldud pask lahti nokkida ja viis pakendikonteinerisse valesid jäätmeid.

Järk-järgult hakkas Bruno ekraanil hullemaid tegusid tegema, muusika läks dramaatilisemaks ja pealelugeja küsimused teravamaks. Selgus, et Volkswageni salongi tahavaatepeegli küljes oli olnud kaamera, mis salvestas Bruno tegevust. Filmi esimesi kõrghetki oli koht, kus Bruno pesapallikurikaga ristmikul seisis ja hirmunud naine tema käest ilma põhjuseta vabandust palus. Naise haledad hüüded kõlasid läbi klaveripala, justkui ulatuks uppuja käsi veest välja, tema hõbedased kõrvarõngad värisesid ja silmist paistis ahastus. Bruno istus autosse, tagus sõites käega rooli, naeris sõgedalt ja röökis: „Kas ma ajasin jala mingi ukse vahele, ah!?”

Kavalalt kokku monteeritud film jättis Brunost väga halva mulje. Šokis mees surus käe suu ette, jälgides veekalkvel silmil ekraanil toimuvat.

„Kas me oleme liigikaaslase ees kaitsetud?” küsis pealelugeja. „Kas inimene on inimesele ikka alles hunt? Kas meil on iseenda kihvade ja pesapallikurikate vastu šanssi?”

Järgnes stseen, kus Bruno vastu hambaid sai. Keskmist televaatajat nähtu kindlasti rõõmustas, kuid Brunos põhjustas see raevu. Maruvihane mees haaras telefoni ja valis numbri. Ta eeldas, et OÜ Ratsutaja Madu number on kas kinni või kasutusest väljas, kuid nii ei olnud. Telefon jõudis vaid ühe korra kutsuda, kui kõne vastu võeti.

„Tere, Bruno,” ütles sõbralik mehehääl.

„Tere-tere, vahva mees!” hüüdis Bruno irooniliselt. „Mis kuradi filmi te minust kokku olete keeranud, ah? See on mingi ilge sigadus, teate, jah!? Ma annan teid kohtusse praegu!”

„Vabandust, Bruno, vabandust,” vastas hääl ehmunult. „Teie suhtumine on natuke üllatav, sest te kirjutasite ju ise doki tegemise loale alla.”

„Mida!?” hüüdis Bruno, saamata asjast aru. „Ma andsin loa töötu elu filmima tulla, heitunu või kelle iganes. Ootasin teid siin ma ei tea kui kaua, koristasin toad ära ja ostsin rohelist teed.”

„Väga kahju, et te asjast valesti aru saite,” ütles hääl. „Võtted olid lepingu sõlmimise ajaks juba läbi, me lihtsalt küsisime materjali kasutamise luba. Te nõustusite kõigega ja kohustusite muu hulgas hiljem ehk praegu pretensioone mitte esitama.”

„Aga te ise käskisite mul kõiki neid tegusid teha,” süüdistas Bruno jõuetult. „Ise saatsite neid sõnumeid!”

„Jah, aga sõnum pole kohustus: tegusid tegite ikka teie. Meie palusime, teie olite nõus. Neid asju, mida te teha ei soovinud, te ei teinud, mäletate! Pead te ahju ju ei pistnud.”

„Ei pistnud jah, sest selline käsk on ju täiesti ajuvaba! Kes see üldse rääkis seal saunas minuga?”

„Lava all oli kõlar peidus. Küllap saate aru, et pea ahjupistmine oleks olnud filmile võimas finaal: milline patukahetsus, milline inimhinge rebenemine! Raudselt Oscari materjal.”

„Ja see poksija, kes autost välja kargas ja mulle lõuga andis? Teie inimene, jah?”

„Ei-ei!” hüüti teisel pool. „See oli lihtsalt õnnelik juhus. Doki üks võlusid ongi ootamatud süžeepöörded; see lõik kirjutas end ise valmis ja lisas filmile tohutult sügavust, kas te ei leia? Me saame muidugi aru, et tol hetkel oli teil ebamugav, kuid ma kinnitan, et asi oli seda väärt. See stseen läheb filmiajalukku.”

„Mida see filmi pealkiri tähendab? Kas mina olen inimhallitusjuust?”

„Ei-ei,” rahustati teiselt poolt, „see on lihtsalt kujund, et inimesi mõtlema panna. Allegooria. See on üldistus, et esmapilgul võib inimene rõve tunduda, aga tegelikult on ta täiesti okei.”

„Te räägite ju minust seal filmis! Minust, kes ma olen siinpool kuradi ekvaatorit kõige vaesem inimene. Miks te rikkaid ei kiusa?”

„Rikkad või vaesed, vahet ei ole. Me uurime inimest, kaabime elu jooksul tema pinnale kogunenud sodi maha ja vaatame, kas all ehk midagi mõistlikku pole. Me lükkasime pisiüleastumised, mida rahvas niikuinii iga päev teeb, näitlikustamise huvides ühte isikusse kokku, et poleks vaja inimesi kaameraga taga ajada nagu metsloomi. Eelarve ei oleks sellist asja võimaldanud ja film jäänuks tegemata. Teie abil mätsisime näitliku mölaka kenasti kokku.”

„Mätsisite näitliku mölaka kokku!” hüüdis Bruno nii dramaatiliselt, nagu viibiks ta jälle saunas avatud ahjuukse ees. „Tule taevas appi! Ja mis pisiületamistest te räägite: te käskisite mul kurikaga autoklaasi puruks peksta!”

„No te ei saa meile „käe proovimist” pahaks panna; küllap oleksite ise filmi­tegijana sedasama teinud. Pange tähele: kui te oleks päriselt kedagi rünnanud või oma lapsele MMS-i jootnud, oleks asi festivalivõitude järele lõhnama hakanud.”

„Mul ei ole last, mitu korda ma pean seda ütlema.”

„Okei, see selleks, aga mõelge stseenide võimsusele!” seletati teisel pool õhinal. „Näitlik mölakas oleks veel rõvedam saanud. Loodetavasti teeb praegunegi filmiversioon tulemust, sest saunas olite väga kõva ja patukahetsuse osa töötab täiega. Sealt tuli supermaterjal. Palun vaadake film lõpuni, mõelge sellest kui kunstiteosest ja võtke oma tegusid kui näitlejatööd. Ma usun, et nii jääte asjaga väga rahule.”

Bruno hingeldas kurjalt. „Ja „Meeste abiliin”?” küsis ta siis.

„Väljamõeldis. Et teid kätte saada.”

„No ma ei tea,” pomises Bruno, „nii rämedat tünga on ikka päris valus taluda.”

„Okei, aga teeme nii, et kui te rohkem pretensioone ei esita, saate 50 eurot. Kannan kohe üle.”

„Teeme kuuskümmend ja lool lõpp!” vastas Bruno teravalt.

„Nõus,” ütles hääl ja kostis kergendatud naeru. „Ja muide: kogu rahaline kasum, mis see film iganes toodab, laekub teie arvele.”

„Õu-kei,” venitas Bruno, oskamata teisiti reageerida. „Palju see siis olla võiks?”

„No seda on võimatu ette öelda. Võib-olla null eurot, võib-olla tuhat, võib-olla kümme tuhat. Kui asi peaks viraalseks minema, saate miljonäriks.”

Bruno naeris totralt, kuid rahunes kohe.

„Aga mis kasu te ise siis asjast saate, kui raha mulle tuleb?” küsis ta.

„Meie huviks on läbilöök filmimaailmas, suhted, tutvused, kutsed festivalidele. Te olete õng, millega me suurt kala püüame. Aga olgu praegu, eks näeb-kuuleb jälle!”

Kõne sai otsa, Bruno istus, telefon käes, diivanile ja silmitses ekraani. Film lõppes muljet avaldava ahjustseeniga, kus Bruno näol väreles punase lõkketule kuma ning ta hüüdis pisarad silmis: „Ah, ma olen süüdi!” Bruno pidi tunnistama, et filmi kontekstis oli patukahetsus tõesti võimas. Viimaste kaadrite järel hakkasid jooksma tiitrid, kus kõigepealt vabandati Bruno ees, et teda doki huvides ära kasutati, millele järgnes selgitus, et Bruno ei saanud filmimise käigus viga ning ta on andnud filmi avaldamiseks loa.

Televiisorist tuli juba ammu järgmine saade, kui mehe klaasistunud pilk elavnes. Ta tõstis telefoni, läks internetipanka ja nägi, et tema arvele oli laekunud 64 eurot selgitusega „Doki esmaettekanne ETV-s” ja 1347 eurot kirjega „Veneetsia festivali kavasse arvamine”.

Jõudmata veel rahast rõõmu tundma hakata, helises telefon ja Bruno võttis kõne vastu.

„Hello,” lausus itaalia aktsendiga mehehääl, „I would like to talk to mister Bruno Kaerp. We have an offer…”

Bruno ahmis õhku ja vaatas telefoni ekraani: nähes tundmatut välismaa numbrit, lõpetas ta kõne. Kui helin kordus, pani mees telefoni hääletu peale.

„Kuradi jama,” pomises ta.

Mees võttis riiuli alt hantlid ja hakkas peegli ees biitsepseid pumpama.