Koputus oli olnud vaikne ja viisakas, aga kui Astra ukse avas, käis tal nõrkuse­hoog üle kogu keha ja silme ees lõi korraks kõik uduseks. Trepikojas seisis lüheldane prillidega mees Vene ohvitseri mundris.

Nüüd viiakse mindki, jõudis Astra veel mõelda. Oh issand jumal…!

„Tere päevast!” ütles mees ootamatult eesti keeles. Pisut võõrapärase kõlaga, kuid siiski selges eesti keeles.

Astra hoomas alles nüüd, et koputaja oli seal üsna üksi. Kui kahe nädala eest Leo järele tuldi, siis oli hoopis teistviisi koputatud ja ohvitseriga olid kaasas kaks püssimeest. Nii et siiski mitte…? Või kes teab: vahest naisterahva viimiseks ei võeta püssimehi kaasa.

„Mida te soovite?” küsis Astra, püüdes varjata hääles esilekippuvat hirmu. Selle ähmi ja ärevusega ta ei märganudki, et jättis tervitusele vastamata.

„Sooviksin ainult korraks oma korterisse pilku heita,” vastas võõras malbelt. Ta paksude prilliklaaside läbi vaatavaisse pruunidesse silmadesse ja kergelt r-i põristavasse hääldegi oleks nagu sugenenud lõbusat irooniat. „Muidugi kui teil midagi selle vastu ei ole, armuline proua.”

Juudi korter! – vilksatas Astral läbi pea. Ta oli ju seda teadnud, oli kogu aja seda teadnud, kuid ammugi harjunud sellele mitte mõtlema. Kolme aasta jooksul jõuab harjuda nii mõnegi asjaga. Ja üldse oli ta millegipärast arvanud, et see juut on…, et seda juuti…

Aga nüüd oli juut seal. Ja tal oli seljas Vene ohvitseri munder.

Astra taandus sõnatult ja laskis võõra esikusse. Too võttis oma viisnurgaga kõrvikmütsi peast ja kergelt kummardades – targu siiski kätt pakkumata – tutvustas end: dr Hoven, praegu Nõukogude armee meditsiiniteenistuse kapten. Läbisõidul kodulinnast otsustanud ta järele vaadata, kas maja on alles, ja kokku leppida korteri vabastamise suhtes. See polnud nimelt üürikorter, vaid isiklikult temale kuuluv. Sõja lõpp ei või nüüd enam kaugel olla. Ja tema perekond kavatseb evakuatsioonist tagasi pöörduda.

Kõik oli selge. Nendest mõnest püstijalu esikus öeldud lausest oli Astrale täiesti selge, et tal tuleb siit ära kolida. Korter vabastada… Et juudipesakond saaks sisse kolida. Teadagi, nüüd on võim jälle venelaste ja juutide käes, ega nüüd eestlastel ole enam midagi kaasa rääkida, mõtles ta tumma vihkamisega. Aga ta sõnades oli ainult õnnetu nõrga naise abitust ja ootamatult tabanud muret, kui ta murduval häälel lausus:

„Kuhu ma lähen… Nüüd keset talve… väikese lapsega?”

Dr Hoven sattus pisut segadusse. Ta oli näinud sõja-aastate jooksul nii palju kodutuid naisi väikeste lastega – kasimatutena hunnikuis magamas ligastel jaama­põrandatel, kütmata barakkides ja lausa lageda taeva all. Kuulda korraga sääraseid assotsiatsioone äratavaid sõnu selle elegantses kahvaturohelises kodukleidis pikkade blondide juustega ja ravitud ihuga iluduse suust oli ootamatu ja kuidagi pentsik.

„Noh, ega siis päevapealt… Me oleme ju inimesed. Ma püüan teie olukorda mõista. Peame pisut nõu, katsume mingile vastuvõetavale kokkuleppele jõuda.”

Võõras – või mis võõras ta siin oligi – riputas sineli varna. Astra nägi kõrvalpilguga, kuidas ta ise pisut hämmeldusse sattudes püstoli sinelitaskust püksi­taskusse libistas, ja tal käis külm judin üle selja.

Astuti elutuppa. Diivanilt tõusis raamatut käest pannes püsti rühikas noormees. Nagu liiga noor selle lopsaka kaunitari meheks, mõtles Hoven. Selguski kohe, et see on kaasüüriline – studioosus Hanno Klaus. Ja aasta kolmene valgepäine tütarlaps osutus Eveks, sest ta pöördus sedamaid ema poole nagu eelnenud juttu jätkates: „Emme, kas Eve läheb nüüd Meeri-tädi juurde?”

Astra ja Hanno vahetasid pilke ja läksid mõlemad millegipärast juuksejuurteni punaseks. Kuid Hoven, lastes silmadel toas ringi käia, ei pannud seda tähele.

Tõsi, mingit erilist meeleliigutust ta ei tundnud. See polnud kojujõudmine tavalises mõttes, sest siin oli praegu võõraste inimeste eluase. Aga kerkis siiski mälestuskatkeid – hoopis teistest inimestest ja teistest olukordadest sellessamas toas. Kuidas nad vennaga enne tolle ümberasumist Palestiinasse peaaegu vihaselt vaidlesid sionismi üle… Kuidas Zarah ühel märtsikuu hilisõhtul seisis teda oodates siinsamas laiast aknast tuppa paistva kuu valguses, juuksed seljale langemas ja näol see unustamatu ilme, millega ta ütles, et kannab nende esimest last (kes on nüüd maetud Tatarimaa mulda)… Oleks nagu hoopis teistsugune see tuba, aga ometi on ta seesama – nende kodu, mille jaoks pikki aastaid oli tulnud pingutusi teha ja mõnestki muust eluhüvest loobuda. Laud, toolid ja raamatukappki on ikka needsamad, ainult pruunikirju diivan paistab olevat võõras – vist on uue katte saanud.

„Soovite ka teisi ruume vaadata?” Astra tõmbas lahti magamistoa ukse ja tabas jälle Hanno pilgu. Laineliste ustega poleeritud kapp, uhkeldav tualettlaud ja tohutu lai madal voodi… See kõik oli Hovenile võõras.

„Kas minu sisustus… teie ei tea?”

„Ei, kui mina siia tulin, siis oli kõik nõnda. Mis enne seda oli, sellest ei tea ma midagi.”

Ta teadis siiski. Teadis, et Leo oli magamistoa sellest juudivärgist puhtaks hangeldanud, maale laiali vahetanud – matsid olid linnamööbli peale aplad. Ja neil oli endil see vägev magamistoagarnituur, veel Astra isa pulmakingitus.

Mindi läbi söögitoa ja vaadati kabinetti, mis nüüd oli üliõpilaste kasutuses. Hoven puudutas nagu kuidagi pelglikult oma tuttavat kirjutuslauda, millele tema jaoks võõriku korratusega oli läbisegi visatud raamatuid, konspekte ja vanu ajakirju.

„Siin elate siis teie,” tegi Hoven juttu üliõpilasega.

„Jah. Mina ja minu kamraad… kaasvõitleja,” püüdis see kähku parandada reetlikku keelekomistust.

Astrale meenus, kuidas nad hilissügisel siia olid ilmunud, kui ülikool käima pandi – Raul ja see Hanno. Raul oli Leo tuttav ja relvavend juba kusagilt varasemast ajast, niisugune kaunis järsk ja hoolimatu joonega nagu Leo isegi. Hanno seevastu oli hoopis teisem, tasasem ja sulavam. Niisugune… teistviisi tõmbejõuga. Aga nad mõlemad olid vaprad eesti poisid ja neid tuli aidata. Kui nad juba olid sellega toime tulnud, et ennast ülikooli slikerdasid. Mis sest, et ülikool on ajutiselt jälle punaste võimu all, aga ikkagi vana eesti ülikool. Jessas, kuidas enne sõda kommerssidel mürgeldati! Nüüd muidugi… Arusaadav, et need poisid, kes elu juba mõnegi kandi pealt tundma olid õppinud, ei hakanud nõutavates ankeetides ja elulookirjeldustes ülearu avameelitsema. Niipalju nutikas ometi oldi, et kirjutada: „Kuni kodukoha vabastamiseni võitmatu Punaarmee poolt varjasin end fašistlike okupantide eest metsas.” Olevat seal ülikoolis küll niisugu­seidki, kes tõesti varjasid. Ja mine võta kinni, kus keegi tegelikult oli. Kuigi, jah – võetakse ka kinni. Leo viidi ikkagi ära. Pealekaebajad, teadagi. Leo poleks pidanud siia jääma, kus kõik teda tunnevad, vaid minema ajutiseks mujale, end mõne aja varjul hoidma. Aga Leo oli suureline nagu ikka, enese meelest suur poliitik: ei jää see nõnda kuigi kauaks, ei jäta inglane ja ameeriklane ilmaski Baltimaid iivanite kätte. Seal ta nüüd on oma tarkusega.

Kööki ainult üle ukse pilku heites mindi tagasi elutuppa. Seal märkas Hoven kaminasimsil Leo pilti. Õnneks oli ta sellel tsiviilis.

„Jah, see on minu abikaasa,” ütles Astra teise küsiva pilgu peale.

„Teda ei ole kodus?”

„Nagu näete.” Naise hääl oli terav ja varjamatult tõrjuv.

Küsija tõmbus tagasi. Oma piinlikkuse varjamiseks astus ta raamatukapi juurde ja võttis selle ülemiselt lahtiselt riiulilt eriti tuttavlikuna tunduva rohelise köite. Tõepoolest – ongi Shelley valitud luuletused. Ta lõi raamatu lahti. Jah, muidugi, seal seisis sissekirjutuski: „A. Hoven. London, July 1939”. Sellest oli möödas ainult viis ja pool aastat. Ainult viis ja pool aastat…

„Selle raamatu ostsin ma Londonis,” ütles Hoven pooleldi üliõpilase poole pöördudes. Lisas siis omaette pisut häbelikult: „Shelley on minu lemmikluuletaja. Kas ta teile meeldib?”

„Pole viga,” kohmas Hanno. Ta oli kuidagiviisi pääsenud metsanduse erialale (metsadega on praegusel ajal igatahes kasulik kontakti pidada!) ja kuulis säherdust nime oma elus esimest korda.

„See oli ainult mõni kuu enne sõja algust Euroopas,” meenutas Hoven. „Käisin Bradfordis, mu onupoeg praktiseeris seal.”

Kõik maailm on juute täis, mõtles Hanno harjumuspäraselt. Õigem küll – oli. Sest Kesk-Euroopas vaevalt et mõni neist praegu „praktiseerib”. Hea, kui kuskil prao vahel hingitsebki. Sakslased näitasid neile teistsugust praktikat.

Istuti ümmarguse laua ümber, et „pidada üks ümmarguse laua konverents”, nagu ootamatult sisse sadanud korteriperemees huumoritooni tabada katsudes tähendas. Ta tundis end nüüd pisut vabamana: kohtumine Shelleyga oli olnud nagu südamesõbra käepigistus ja ta hoidis raamatut armunud ilmega pihus.

Jumala õnn, et ei hakanud raamatukapis pikemalt tuhlama, tundis Astra kergendust. Sest seal oli vähe järel juudi omaaegseid raamatuid, need oli Leo enamasti teistele tohtritele mehele pannud. Aga asemele oli segaduste ja linna peremeheta oleku ajal sugenenud rohkesti muid raamatuid. Nendel on alati hinda, oli Leo ütelnud pampe koju tassides. Ja vähemalt selles asjas oli tal õigus, pambud pööningul osutusid nõutavaks kaubaks. Nüüd kraapis Astra õhtuti köidetest välja nimesid ja raamatukogude pitsereid ja käis aeg-ajalt ülejõel kirjandust müütamas. Poisid aitasid ta täis kohvriga alla, tagasi jõudis ta isegi. Polnud viga – osteti, ja temalt iseäranis hästi. Niisugune võluv ja oma väärikust ka raskes olukorras säilitav eesti proua seismas avatud kohvri taga, kibedas hädas sunnitud oma kultuurilisi vajadusi piirama… Igatahes toidumuret polnud niipea karta.

Hannol oli imelik istuda käeulatuse kaugusel elavast juudist. Kuigi see ei kandnud nadiseks kulunud triibulist ürpi numbritega rinnal ja seljal, vaid sõjaväe­mundrit. See oli pealegi veel kapten – tähendab tal oli niisamasugune auaste nagu hauptsturmfüürer Karrisel, nende viimasel pataljoniülemal. Kui Karris võiks nüüd näha sturmmann Klausi juudiga sõbralikult vestlemas Schellingi või kelle pagana üle…

Mõned, kes seda juudiküsimuse lahendamist lähemalt polnud näha saanud, ei tahtnud kõike uskuda, mis hiljem lehtedes kirjutati. Arvasid puha olevat kommunistide propaganda. Aga Hanno oli alles augustis sealsamas Kloogal tagavara­pataljonis olles oma silmaga näinud, kuidas noid juudikarju nagu elajaid tööle ja tagasi barakkidesse aeti. „Los, los!” lõugas punasenäoline SS-mundris matsi­molkus oma ainsat saksakeelset sõna ja laskis aiva tüsedal eesti lepamalgal matsuda kondistele selgadele. Pärast kirjutati – seal olnud professoreid, mingisuguseid kuulsaid teadlasi. Poleks osanud arvata tookord tee kõrval seistes ja võõrastusega neid tuikuvaid inimvaresid vahtides. Küllap oleks seegi juudike seal karjas olnud ja koos kõigi teistega oma teekonna lõpuni käinud.

„Millest me siis alustaksime?” Hoven naeratas taas kohmetult ja vaatas üliõpilase poole, kuigi peaosaliseks polnud ju hoopiski too. Kuid see avala näoga noormees omajagu isegi meeldis talle, temaga oli lihtsam kui selle ilmselt helli­tatud prouaga. Üldse ei olnud eestlased keskeltläbi võtta sugugi pahad inimesed – mõnegi teise rahvaga võrreldes. Teatavad omapärasused muidugi, aga nendest tuli ka aru saada. Nii kaua oli sedagi väikest rahvast alandatud ja rõhutud, sulase­seisuses peetud, koguni sünnipäraselt nürimeelseks arvatud. Kui nad siis viimaks poolkogemata suurte juhuste mängus oma nukuriigikese said, ajasid nad vahel end kohevile ja tahtsid korrapealt olla niisama kanged eurooplased kui teisedki. Aga kultuur ja tsivilisatsioon oli alles nii imeõhukese korrana peal enamikul nendestki, kes end haritlasteks lugesid. Seal tuli ette mõndagi liigutavalt naljakat ja vahel ka vastumeelset, seda küll. Ta oli ju ise siinsamas ülikoolis nendega koos õppinud. Kuid muidu polnud nad halvad inimesed, lihtrahvas eriti. Võõrastasid pisut juuti – neid oli ju nii kasvatatud –, aga uskusid päris lapselikult juudi teadmisi ja tarkust. Ja kui abi said, oskasid ka tänulikud olla. Nende keskel võis elada.

Eve, kes juba tüki aega oli oma tooli kõrval seistes Hovenit suuril silmil uurinud, võttis korraga südame rindu ja astus lähemale. Astra jahmatuseks (ei sobi ju keelata!) tema lokiline inglike koguni toetus võõra mehe põlve najale ja vahtis talle huvitatult otsa – see prillidega nägu ja isevärki riided vajasid järelevaata­mist. Hoven tundis ärkavat heldimust väikese puhta, armsa ja nii usaldavalt lähenenud inimlapse vastu. Siis tegi laps suu lahti ja tähendas ema poole vaadates ükskõikselt: „Onu haiseb.”

Juudihais, mõtles Hanno mehaaniliselt. Tohter oli näost punetama löönud, Astra aga kiskus lapsega sõideldes ägedat pahameelt: „Kes ometi nii rumalasti räägib, Eve!”

„Laske olla, lapsesuu ehk räägib tõtt,” ütles Hoven siis vaikselt. „Ma ju tõepoolest pole end mitmel-mitmel päeval korralikult pesta saanud…”

„Võib-olla oleksite tahtnud vanni võtta,” tegi Astra olukorda päästa püüdes enese meelest peaaegu meeleheitliku käigu. Pakkuda juudile oma vanni!

Aga tohter vaatas kella ja vangutas pead. Ei, enam ei jõuaks. Palju tänu, oleks olnud väga meeldiv, aga ta peab hiljemalt poole tunni pärast minema hakkama. Ja neil on veel vaja nii mõnegi asja üle läbi rääkida ning kokku leppida.

Astra tagasihoitud kergendusohet märkas ainult Hanno ja temagi surus muige tagasi.

„Emme, kas Eve läheb nüüd Meeri-tädi juurde?” võttis tüdrukuke uuesti endise jutuotsa üles. Taas vilksas Astra korraks silmanurgast Hanno poole, palus end siis hetkeks vabandada ja läks lapsega minema. Hanno saatis teda pika pilguga.

Poleks juut tulnud…, mõtles ta, kuid nüüd juba ilma vihata. Esialgse pettumuse mõrudus oli möödas, olukord mõnevõrra isegi lõbustas teda. Igatahes on Astra seisund ju palju narrim. Ja pealegi – mis tulema peab, see ei jää nagunii tulemata. Ta oli seda algusest peale teadnud. Niisugune naine ei saanud kaua meheta elada. Küsimus oli ainult, et kas tema või Raul. Ja juba mitu päeva teadis ta sedagi, et tema. Kuni siis täna…

See kõik oli tulnud täiesti iseenesest, nagu midagi vältimatut. Niipea kui Raul korteri välisukse oli sulgenud ja ta sammud trepist alla läksid, tekkis elutoas säärane kõrgepinge, et kas või kisenda. Nad olid kahekesi, mitmeks tunniks omapäi jäetud. Kahekesi… peaaegu. Kui mitte Eve… Kolmeaastase lapse silme all – kuigi see oleks pagana pikantne – ei või enam midagi säärast juhtuda. Ta ju räägib. Ta peab meeles. Vahetades üksikuid tähtsusetuid lauseid, teadsid mõlemad, et mõtlevad üht ja sedasama. Ja mõlemad püüdsid mitte paista lasta, et neil hääl kähisema ning murduma kipub. Siis oli Astra keset tuba kuradi väljakutsuvalt lapse kohale kummardunud, paljastades pikaks viivuks poisi ahnetele pilkudele oma kaunite jalgade kogu järeleproovitud ahvatluse. Hanno hingeldas, tal jäi üle ainult kuulmatult hambaid kiristada. Neetud, kui seda last ometi siin jalus poleks! Seepeale oligi Astra siristanud tütrekesele kõige paitavamal armastava emakese häälel: „Kui sa hea laps oled, Eve-kullake, siis lubab emme sind natukeseks Meeri-tädi juurde.” Laps oli muidugi vaimustuses, sest Meeri-tädil alumisel korrusel olid puuris kanaarilinnud ja akvaariumis kuldkalakesed ja ta hoidis Eve-kullakest meeleldi, kui emmekesel oli hädaliselt vaja midagi muud teha. Rõõmust hüplev tütreke käekõrval, läks Astra ukse poole, heites Hannole pilgu, mis selgemini kui kõik sõnad ütles: kohe, otsekohe heidavad nad voodisse ja seal sünnib pööraseid asju, issand olgu meile armuline! Selsamal hetkel kostiski vaikne ja viisakas koputus korteriuksele – juut tuli oma õigust nõudma.

Ah sa vaene juudike, mõtles Hanno mõnusa üleolekutundega. Kuigi sa oled selles pudrus õnnekombel ellu jäänud, ei lähe sa kunagi oma elus voodisse nii­suguse naisega nagu Astra – olgu sa ka kümme korda doktor ja kapten ja olgu sul kas või terve see ingliskeelne Schelling pähe õpitud!

Uuesti istuti kolmekesi laua ümber. Hoven hakkas oma sõnadest piinlikkust tundes kobamisi rääkima, et peaks vist tegema väikese nimekirja temale kuuluvaist esemeist, mis veel korteris alles on. Et kui perekond kohale jõuab, siis… Ta tundvat enamiku mööblitükkidest ära, ja kas või seegi kristallist tuhatoos siin laual…

„Tuhatoos on meie oma,” lõikas Astra. Ta oli juba jõudnud tähele panna, et see lühinägelik juudike on siin omaenese korteriski tema ees kuidagi häbelik ja kohmetu, seepärast ei pidanud ta enam vajalikuks eriti tseremoonitseda. Parim kaitse on pealetung.

„Kuidas siis nii, proua – see toodi meile veel…” hakkas tohter käsi laiutades kaeblema.

„Tuhatoos on meie oma,” jäi Astra enesele kindlaks. „Eks ole, härra studioosus?”

„No kuidas nii võib…?” Hoven vangutas kahetsevalt oma juba hallinema hakkavat pead ja vaatas omakorda nagu toetust otsides üliõpilase poole.

Hannol oli tegemist, et tõsiseks ja soliidseks jääda. Ta taipas Astra taktikat ja polnud raske arvata, kuidas see ematiiger enese eest võitlema hakkab – naljalt juba midagi küünte vahelt ei lase. Juut muidugi võiks ju panna lihtsalt revolvri lauale, aga selle asemel paistab ta olevat nii segadusse viidud ja murelik – nagu esimese klassi koolijüts, kelle moosipiruka peale teised on pissinud.

Hovenil oli peaaegu kahju, et ta siia oli tulnud. Aga ta pidi tulema. See oli ju ikkagi tema kodu – nii vana kui ka uue seaduse järgi. Ta pidi tulema oma perekonna pärast. Oma haige ema pärast, kes ootas kusagil Usbekistanis. Omaenda segilöödud elu korraldamise pärast.

Me oleme ju kõik inimesed, oleks ta tahtnud neile öelda. Me peaksime ju üksteist mõistma, sest kõik inimesed on vennad. Kuidas ütleski Shelley…

Kuigi, jah, iga uue päevaga saab maailm kuulda õudustest, mida alles kümne aasta eest ükski tsiviliseeritud inimene poleks üldse võimalikuks pidanud. Otsekui suur pimedus – ja selle väikesed varjud igal pool meie ümber. Võib-olla meis enesteski.

Kui raske on mõista neid inimesi siin, mida nad õieti mõtlevad või tunnevad. Neid vabastati fašismi ikkest, aga nad põrnitsevad praegu teda otsekui võõra ning vaenuliku jõu esindajat ja mitte kaasinimest, kellel samuti on oma elu, oma mured, lootused ja mälestused. Nagu mingi nähtamatu sein on tema ja nende vahel. Nagu paraku nii sageli inimeste vahel – teinekord isegi nende vahel, kes seisavad ühel pool rindejoont.

Kuidas nendega elada, kuidas elada siin või kusagil mujal samasuguste inimeste seas, uskuda nende uuekssaamist, omaseks saamist, vennaks saamist…?

Ja dr Hoven vaatas läbi paksude prilliklaaside vaheldumisi kummagi oma vestluskaaslase otsa, näol sügav mõtlikkus ning peaaegu lapselik kurbus.

…Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad kusagil ühes linnas üksteise kõrval tänapäevani.

Novell pärineb Endel Nirgi koduarhiivist, seitset lugu sisaldavast kaustast „Jutukatsetusi 1950.–60. aastailt”.