Septembrilõpu soojal pärastlõunal
me istusime aias, pihus pihk,
ja süttis saatanliku vandenõuna
me mõlemate maias ihus ihk

end väljendada vallutava jõuna.
Mu mõtteid kõditas su juustevihk.
Kuid sa ei ulatanud mulle õuna
ning nõnda katkes sihi poole nihk.

Nüüd on nii kahju mul, oo hurmav Eeva,
et raiskasin su kire ülekeeva.
Pärm õlles polnud küllalt kange vist.

Hulk nukraid volte kahises su kleidis,
kui pettununa lahkusid, mu neidis.
Ei miski korva pattulangemist!

Poeedi sõber, temast linoollõikes portree teinud Henno Arrak meenutab: „Arturi seltskonnas võis näha ka ilusaid naisi, kellega suhtlemist ta paistis nautivat. Oma erilist heasoovlikkust osutas ta aga Irise suhtes, kellele ta pühendas armsa, vallatleva luuletuse „Septembrilõpu soojal pärastlõunal”. Autograafile ta kirjutas „Seesinane luuletus pühendub Iris Uukile”.” Muusa abikaasa mainib samas, et andis selle luuletuse originaali Ants Eskolale raadios lugemiseks ning see läks kaduma.^[1] Kohe päris korralikult. Ei leidu seda ka yheski Alliksaare väljaandes. Kysitlesin adressaati, kes seda luuletust kunagi peast teadis, kuid tollest ajast oli juba kuuskymmend aastat möödas. Daam suutis meenutada vaid esimest salmi. Olen aastaid Arturi käsikirju lugemas käinud, kuid alles tänavu augustis ilmutas see sonett end mulle kirjandusmuuseumi arhiivis.^[2] Kes teab, võib-olla ootas õiget käänakut mu elus.

Alliksaar „eitas Shakespeare’i sonetivormi ja kinnitas, et ainuke tõeline sonett järgivat ikkagi Petrarca eeskuju. [—] Petrarca sonett on oma riimiskeemilt nõtkem ja väldib „lorilaululikku”, nagu Artur väljendas, paarisriimilist stroofi lõpus.”^[3] Alliksaare sonetiarmastus algas Underiga ja sai Rilkelt kannustust. ­Itaalia soneti levinumat, Petrarca praktiseeritud riimiskeemi (ABBA ABBA CDE CDE), mille klassikaline näide meie luuleruumis on Underi „Sirelite aegu”, ta ei järgi. Alliksaar alustab rytmikate nelikutega ABAB ABAB. Petrarkistide kahe esimese salmi siseriimide tekitatud pinget kruvivat tihendust siin pole, kuid tulemus on nõtke, laululik (viisistasin need sõnad tänavu sygisel), mõnes reas hyydlauseline ja mängitab õige keni vältevahelduslikke või kahe sõna häälikumeloodiast kerkivaid riime. Alliksaare lõpukolmikud (CCD EED) ei järgi Petrarcat, kes kolmikvärssides kunagi kahte rida järjest ei riimi. Ta kasutab paarisriimi, mida Shakespeare’i puhul taunis, aga ei lõpeta sellega. Mõnd tema omaga sarnanevat värsi­vormi võiks ehk leida provansi trubaduuride juurest, aga see oleks omaette uurimine. Alliksaare sonetis pole midagi, mida ei saanuks öelda XIV sajandi keskel. Ja see, mis ta räägib, on Jumala tõde. Tajusin seda tema Muusat kohates. Kui kellegi jälg meis nii kaua säravana säilib, siis on see õige asi. Aeg on seda kinnitanud. Kerge maalijakäega Iris on veel elus, ent minia sõnul „lõpukorral”, raske haiguse pureda ning hooldekodus. Aga nendes värssides säilib ta merevaiku kätketud liblikana. Noor, blond, vaimukas, särav ja erutav.

Ja loov. Poeet ja Muusa on yksteist tingivad paaristegelased. Kumbki oleks teiseta jõuetu ja viljatu. „Iris teab, et luuletus „Kalli kandamiga kätel” on talle pühendatud ja selles leidub vägagi kirglikke värsse.”^[4] Inspiratsiooni mitmekesisus näitab Muusa väge. See, mis siin vaadeldavas sonetis on nappide äärjoontega visandatud, lainetab mainitud teises luuletuses hymnilikus ekstaasis: „Armunute maailm tõmbab oma õlgadele metsade mühiseva pidurüü / ja haarab sülle merelainete lüüra, et selle hõisetega / saata oma lühikeste rõõmude rahutuid laule.”^[5] „Su paluvpruunid pilgud, puhkev Iris, / las läituvad mu rohelisis kiiris,” pöördus Artur ta poole Vana-Egiptuse mytoloogiat väisavas palas „Ajatu mälestus”.^[6] Siinne tekst, mis räägib toimumata jäänud lihalikust kontaktist, on kõige maisem neist. Iris mainis mulle kirjutades, et oli veel yks teine „äärepealne” juhtumus Elva metsades, kus lähenemise segajaiks said sääsed. Neil kahel oli huvitav koos olla. Toimisid nii kaudne erootiline särin, vandeseltslus, heakskiit kui ka imetlus. Luulehuviline kunstnikuhakatis Iris tutvustas paljudele Arturi värsse, oli nende kaunilt rõivastatud kõlariks. Yleriietes kajastuvad kandja meeleolud. Märkas ju poeetki: „Hulk nukraid volte kahises su kleidis.” Nyyd on tagumine aeg teada saada, kuidas muusa riietus. „Olin rätsepast isa ainus tütar. Isa ikka tahtis, et tema tütrel oleks uhked kleidid, väärikad. Villastest kootud kangastest kleidid olid. Polnud ju kunstmaterjale. Aga sitsi ja lillelist ei kandnud. Kleidid olid tumesinised, hallid. Eriti mäletan ühte tuhmtumehalli kleiti… Valge krae oli tol ajal obligatoorne.”^[7] Ja too poeet, kelles olid koos munk ja sybariit, kes tõdes, et ahviajuga atleedid on kaunite naiste põhilised kosilased, ning et kõige vähem tegelevad armastusega need, kes seda kõige rohkem vääriksid, oskas naisi mitmes plaanis hinnata ja sõnaga pyhitseda. Teksti yldtoon on dekadentlik, lähedal Siberis kirjutatud unistavate erootiliste värsside omale. „Homme meeletu õndsuse kogemissüü / ühissaladust kanname palgel. / Mu ümber on põimund su põlvedepaar, / nagu vibu su pinguli rindadepaar, / milles nibud kui teravad nooled. / Me haardes on tiibade kõrgussepüüd / ja järk-järgult paisub me himu prelüüd. / Nagu peeker sa kerkid mu poole.”^[8] Tolle luuletuse manu on kirjutatud „enne 1958 a. „Karinile””. Väljasaadetu tsölibaat oli laastavalt pikk ning seda enam kehutas see unistusi ja lõõmutas mälestusi. Ja nyyd, vabaduses, kui õues on viimaseid sooje päevi enne sygise tulekut ja aias värve ja vaikust, kui oled kõigiti kauni noorikuga samal pingil ja tunned ta käe soojust, kui kleidikaelusest piilub õrn ihu, soeng helendab lehtede vahelt paistvas päikses ja tema pihk on su pihus, kui seistakse täiuse lävel, jääb ikkagi midagi puudu. Paradiisi halvatusel on palju võimalikke põhjusi ja soneti sale vorm ei saagi neid reeta. Need jäävad lugejale mõtelda.

Paljugi algab ka soovist mööduvat mällu vajutada. Mu kalli kadunud Ema magamistoas on Henno Arraku graafiline leht „Õhtune hetk” (1983). See kujutab helehallis lahti riietuvat naist, kes öösärki yle pea tõmbab. Taipasin, et olen terve elu rõdule minnes õhtusest Irisest möödunud. Siberi karmusi näinud Henno Arrak tegi oma noorele naisele 1965. aastal ka puulõikes eksliibrise. Seal lamab neiu sulnis alastuses stiliseeritud kanapeel. Parem käsi toetab pead ning vasakus on poolavatud luulekogu, nagu oleks ta lugemise katkestanud ning mõttesse jäänud. Jalutsis istub arukas Öökull. See, et Iris selle taiese kirja sees Arturile saatis, on juba ise väike kelmikas provokatsioon. Kuid siiski, „sa ei ulatanud mulle õuna”. Noorema ja vanema inimese kaalutlused ja ihad on sel piiripealsel hetkel kyllap erinevad, sest tunded ja aistingud on igas vanuses natuke isemoodi sisuga. Syytust ei saa taastada, kogemust ei saa unustada. Aga teise inimese avanemine jääb imeks. Ja alati võib kysida, kas meie anname sellele imele vormi või teeb seda meist tuhandeid kordi targem ja sadade põlvkondadega katsetanud elu. Vahel avanevad supernoovad. Vahel muutuvad kehad eraldavaks myyriks ja rikuvad ära senini vahetuna pysinud hingelise suhte. Vahel tabab mõnda meest jõuetuse hetk, kus vaim on valmis, aga liha nõder. Vahel kaotab mõni naine aru ega leia seda ka pärast pikki arupärimisi yles. Mõnikord oleksid nagu kõik õndsuse fyysilised elemendid kohal, aga hetk ammendub endaga, sest inimeste vahel puudub sygavam kokkukõla. Vahel saab lõbusast kähkukast ei millekski kohustav magus saladus, mida naeratades endis kantakse. Ja nii mõnigi kord on tulemuseks animaalne kineetiliselt kihelevate kintsude tihnik, kus „poiss taob nagu puudane haamer”.^[9] Rutiinne paaritumine, mida on tänapäeval sadadele yhetaolistele koduvideotele jäädvustatud. Kujutan seda mõnel reede õhtul suurlinna hiigelpilvelõhkujates tuhandete inimeste vahel sarnase skeemi järgi juhtuvat („kell yksteist naise otsa, veerand kaksteist maha”^[10]) ja raputan pead. Taavi Eelmaa pillas kunagi maksiimi, et äsja seksinud meest ei huvita kunst kuigivõrd. Tal on paljuski õigus. Rõõm lemmikust on suur ja sama suur võib olla ka rahuldus, kuid väga harva suudetakse seda teistele õieti väljendada. Mis see „õieti” on, selle tunneb igayks eneses ise ära.

Ma ei tea, kas see on mõisaorjuse, usumeeste vagatsemise, nõukogude bardaki või popkultuuri kyynilisuse tulemus, aga eestlane ei oska armastusest rääkida. Omal kombel saab sellise jutu tõukeks just armastuse puudumine. Või kellegi helenduse eemalt vaatamine. Kyllap väljendab see tõik praeguse maailma inimsuhete poolikust, kus kunsti loovad põhiliselt keeldumine, hylgamine, yksindus, mure, rahuldamatus, solvumine, lootus, platoonika ja nõnda edasi. Kuid see on ainult muda ja algpinnas. Osa sellist kirjutamist on puhas eneseteraapia. Pihtimus kasvab harva yldistuseks. Paljugi sõltub ka inimese emotsionaalsest andekusest. Alliksaare luuletus toob välja kõhkluse kauniduse. Õuna ulatamata jätnud Eeva lahkub lõpus pettunult. Võib-olla ootas ta 19 aastat vanema poeedi initsiatiivi? Võib-olla tundis see mees, et käes on ta viimane võimalus enne kylma sygist, haigust ja kadu, aga yllaim on jätta see kasutamata. Ja hoopis laulda yhest kaunilt luhtunud soovist. Kui keskaja trubaduuridel esines vahel päris tugeva seksuaalse värvinguga ytlemisi ja mainiti ka merce’t^[11], siis Alliksaare mõtteid kõditav Muusa juuksevihk on platooniline ja õrn kujund. Yhekssaamise lähedane seisund ongi habras. Mõni kyllalt kaudne mõtteuid võib põhjustada nii liibumist kui ka eemale tõmbumist, nii kylmust kui ka kuumust. „Ei” võib kätkeda varjatud „jaa-d” ning vahel andutakse või loobutakse hoopis millegi muu tõttu, teist mitte puudutavatel põhjustel. Ning siis see „sõbra naise ja sõbra mehe” troop. Sydametunnistus. Vastutus. Tulevikuperspektiivid või nende puudumine. Võlu ja lummuse suurus kustutavad vahel kõik kysimused. Mõnele on sõprade naised tabu, teiste meelest on mets ja naisterahva seesamune kõikide omad. Kolmandaile tundub, et põhiotsused teeb alati naine ja neljandad ei lase taolisi olukordi yldse tekkida. Ja mõnikord kysitakse endalt hiljem: „Mis mind siis tagasi hoidis?” või „Mis mul kyll hakkas?”

Midagi on selles luuletuses ka naljatlevat. Kõlbaks vahelauluks mõnele metafyysilisele commedia dell’arte etendusele. Takkajärgi paneb pisut pjerroolik meespool initsiatiivi puudumise kesvamärjukese vähese kanguse arvele, kuid see võib olla ka trubaduurilik austus ja algatusõiguse nooremale loovutamine. Või on ka hetki, kus mõlemad on võrdselt äraootavad. Ja on suhteid, mida juhib usaldus ja mida võetakse nõnda, et mis ka ei juhtuks, see on ikka ilus. Arturi käe all sai sest soojast pärastlõunast kavalerlik suveniir, mis justkui muigamisi nendiks, et „näe, kus me ykskord”. Iris tõdes vanuigi, et „ju me siis oma abikaasasid petsime, armastuse, aga mitte füüsisega”.^[12] Ja lõpuks peaks mainima ka vana head pattulangemist. Alliksaar on seda kujundit korduvalt kasutanud. „Ükski viisakas inimene ei jäta oma põhilisi ja paremaid / patte teiste sooritada”^[13] ning „[ma] nagu kangelasi vaatan neid, / kes sooritavad mõne siira patu”.^[14] Tal on ka luuletus, kus pisut „Muumitrolli” Pargivahti meenutav Rohtaia Isand palub vabalt trallitavatel ilmalastel oma aiast lahkuda, kuigi „madu ei kiusa meid taga / ja õun ei vii patule”.^[15] Alliksaar, kes on oma luules pruukinud ka väga spetsiifilisi sõnu nagu „eoon” ja „demiurg”, pidi kuigipalju gnoosist tundma. Osa gnostikuid nägi paradiisi demiurgi loodud näiliku lõksuna ning kinnitasid, et Aadamat ajas hea ja kurja tundmise puu (Elu Puu) vilja maitsma jumalik juhatus ja madu on täiesti mõnus tegelane. Ofiitide silmis oli madu jumaliku teadmise tooja ning eesti folkloori ussikuningaga kohtumine, vainuköie lahti harutamine ja ussisõnad tunduvad lähtuvat sarnasest tunnetusest. Loomadel ja lindudel on teadmisi ja võimeid, mis inimeste omi täiendavad. Pöördumine „oo hurmav Eeva” reedab muidugi, et selle luuletuse meestegelane on Aadam, kes tahaks juba kiiremini soovidetu paradiisi standardsest mugavusest plehku panna, juua kõigist karikaist, kogeda viimset head ja kanget kurja.

Tundub, et ka Alliksaarele on janusus elava inimese salgamatu seisund või ka oluline katsumus: „Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks. / Selle saatsid Sa, jumal, ise”.^[16] Ta ytleb otse, et „mulle ei meeldi kireta tuldud teed”.^[17] Teisest osa saamine on tarkuse ainus läte, ning selles osasaamises on ihu ja vaim nagunii kõrvuti, nende kaudu avanev yhineb. Ilma lähikontaktita ei ole maailma tundmist, sest elu pole teooria, vaid teeloorija lakkamatus liikluses inimlike konstellatsioonide vahel. Lähipuutest ilma jäämine on suurim sotsiaalne kaotus, mida miski ei heasta. Pole õieti midagi muud peale ligimese palge. Seega on armastusel omad eesõigused ja yhiskonnal oma tabud, mille kupitsad kyll igal ajal täpselt samal kohal ei seisa. On sydame mõte ja avalik arvamus. Ja kogu siinne asi on muidugi meesterahva jutt. Seepärast kysisin arvamust Kertu Kändlalt, kes on luulega sina peal, heleda julguripeaga, ning praegu veidi noorem kui Iris tollal. Ta kirjutas: „Ma arvan, et see on üks selliseid luuletusi, mida tüdrukud ikka loodavad, et neist kirjutataks… Just selle peenetundelise väljenduse poolest.”^[18] Soneti resymee „ei miski korva pattulangemist” kõlab eestlasi sajandeid saatnud, kuid mõraneval luterlikul taustal meeldivalt ketserlikult ja ausalt. Kuid ikkagi pole kindel, kumba võimalust eelistada.

---

^[1] H. Arrak, Meenutusi Artur Alliksaarest. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes. Tartu, 2007, lk 184.

^[2] Artur Alliksaar. Luuletused ja tõlked. EKM EKLA, f 316, m 16:18.

^[3] H-K. Hellat, Mentor Artur. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes, lk 137.

^[4] H. Piip, Artur Alliksaar 100. Naisteleht 12. IV 2023.

^[5] A. Alliksaar, Päikesepillaja. Tartu, 2011, lk 280.

^[6] Vt L. Sommer, Toome tuled. Tallinn, 2022, lk 167–172. Peatykk „Iris”.

^[7] Iris Uuk Tiina Teemägile 19. X 2025.

^[8] Artur Alliksaar. Lennukatse 1. EKM EKLA, f 316, m 16:18.

^[9] Artur Alliksaar. Suur on puu mil kuul on juur. EKM EKLA, f 316, m 5:1.

^[10] J.M.K.E. „Organiseeritud elu”. Villu Tamme sõnad. „Jäneste invasioon”, 1996.

^[11] Merce – trubaduuride luule termin (esineb nii oksitaani, itaalia kui katalaani keeles), mis võib tähendada „halastust”, „tänu” või „pälvimust” Kaunilt Daamilt, vabalt tõlgituna lihtsalt „kätte andmine”, ryytli-vasalli truu armuteenistuse tasu.

^[12] Iris Uuk autorile 22. X 2021.

^[13] A. Alliksaar, Päikesepillaja, lk 87.

^[14] Sealsamas, lk 7.

^[15] Sealsamas, lk 374.

^[16] Sealsamas, lk 47.

^[17] Artur Alliksaar. Suur on puu mil kuul on juur.

^[18] Kertu Kändla e-kiri autorile 20. IX 2025.