Eeva Park: „Hundirattas”.
Hunt, 2025. 63 lk.

Eeva Pargi värskeim luulekogu „Hundi­rattas” annab oma sidrunkollase kaane ja välja venitatud, silbitatud pealkirjaga aimu, et tegemist on nõudliku ja intensiivse teosega. See pole lihtne lugemine, kõige paremas mõttes. Pargi kogu trotsib sirgjoonelisust, võimendab elu ja surma, vaikuse ja valjuse vastuolulisust ja seab lugeja luulemina muutliku, mitmesuunalise ja katsumusterohke elu keskmesse. Ta tirib endaga kaasa nii elavatesse kui ka elututesse, mahajäetud ja taasavastatud kehadesse. Park asetab lugeja ette kõverpeegli ja küsib: „Ütle, kes sa oled? / Ja kus?” (Lk 19.)

„Hundirattas” on minu silmis ennekõike raske haiguse üle elanud naise lugu. Äärmiselt isiklik ja sügav, kuid ühtaegu avar pilk kõledale ja ohtlikule, samas väga haprale maailmale. Intuitiivselt tekib soov otsida luuleridadesse või nende vahele maha jäänud, jäetud või unustatud biograafilisi jälgi, kujutleda end Pargi (luule)kehasse ja selle keha kogemustelt õppida.

Jan Kaus juhib raamatu saatesõnas tähele­panu sellele, et Pargi luuletused hoiduvad üldjoontes „teravatest sotsiaalsetest ütlemistest” (lk 58), ja keskendub raamatu iseäranis isiklikule looduspoeetikale, mis moodustab teoses tõesti tähendusliku osa. Pealtnäha pole „Hundirattas” tõesti teab mis sotsiaalkriitiline. Ometi on võimalik seda kogu teravalt kogeda, kui lugeda end luulemina keha sisse. Kaus kirjutab: „Inimese ja teiste eluvormide eraldatuse ning seda ületada püüdva ühinemise motiiv on tugevalt kohal ka siinses kogus.” (Lk 62.) Sarnase tunnetuse tuules avastan end ühel hetkel luulekogu lugemast Thoreau vaimus. Kui aga Thoreau tekstimina pöördub looduse poole vaikse mõtisklejana, kõneleb Pargi teoses julge ja küps naine, kes ei näi elu metsikust ega entroopiat pelgavat, ja kui pelgab, siis häbita. Loodus pole siin pühalt puutumatu ja pastoraalne. Vastupidi, looduse ilu peitub selle brutaalsuses ja ette­arvamatuses, taevas, mis „vaatab vastu, / iga ilmaga” (lk 56), vihmas, mis tuleb ka siis, kui pilved ei luba (lk 31).

Loodusnähtuste sekka liigitub siin kujundlikult ka haigus, mis on tekstides läbivalt, olgugi et tihti varjatud kujul kohal. Haiguse jäljed hiilivad tumenevas taevas (lk 36), jõel, „mis jäätudes petlikult kannab / ja talla all vetrub” (lk 9), ning rabelevad metsikult mustavas kreegivõsas (lk 32). Haigus pole luulemina mälust ja lihast kustunud, teda rahule jätnud. See hoopiski muudab oma kuju, meenutab end kõik­võimalikes mitteinimlikes vormides, näiteks lemmikkleidis, „mis vahepeal / jäi lootusetult kitsaks” (lk 11), kuid on kaalukaotuses hakanud keha ümber lotendama, kivides ja liivaklibus, mille maandumine veepinnal sarnaneb automaatrelvaga: „[—] trahh – trahh – trahh… / Surm välgatab vees / otse me jalge ees” (lk 51). Haigus sunnib luulemina ümber kehastuma, alluma, alistuma, kandma kaasas oma mürki (lk 30), minema „[i]kka edasi / padrikust läbi / poolkäpuli, / käsi maas” (lk 26). Ja on hetki, kus haigus saab kätte, saab jagu, kisub jalust. Vahel muudab see luulemina lausa nii, et too ei tunne enam iseennast ära: „Keegi oigab nagu suures valus, / keegi päris lähedal, / mõtlesin, et aitan, / kui ei püsi jalul, / aga kedagi ei olnud seal. / Ainult mina / ja see võõras hääl, / mis abi palub.” (Lk 43.)

Sellele vaatamata on Pargi luules ohtralt vastuhakku ja teravust, ta õpetab lugejat ühelt poolt kannatusi trotsima, teisalt kanduma vooluga kaasa. Pargi luule ei usu naiivselt, et mitu korda pole võimalik murduda, sest seda juhtub siin korduvalt. Ilu ja valu pole seejuures vastandid, sest isegi liblikad võivad sooritada sillalt enese­tapu (lk 10), mis sest et neil on tiivad. Luulemina, keda Park kujutab, on õrn ja haavatav, kuid ta pole, oma haigusest hoolimata, elujõuetu. Ta kulgeb küll „hingeahistuse hapral piiril” (lk 39), ent peab vastu ka siis, kui ta keha teda enam ei armasta (lk 40), kui ta on jälle „pea vahune, / seep silmas, / pressitud õõtsuvate rindade, kõhtude, / kannikate vahele” (lk 22).

Vastupidavus avaldub julguses tunnistada nõrkust ja nõtkust, julguses jagada läbielatut, kritiseerides samas ükskõikset ühiskonda: „nii palju on maailmas hullust, / et ükskõiksus sirutab käe / ja talutab päevadest läbi, / läbi võõrastest valudest” (lk 38). Eksistents on nagu šokolaad, mis „valgub / vedela porina uksest välja / treppidele libestiks, sest seks, nälg ja surm / käivad käsikäes” (lk 8); „Kui kurbus kannab depressiooni nime, / sa neelad alla ta, / tablettidega” (lk 39). Sellest kõigest peegeldub teatav elujanu, soov näidata haigustele ja maailma koledus(t)ele hambaid.

Jõuan nii luulekogu ühe olulisima kujundini. Hundi hambad välguvad ja laksuvad mitmes tekstis eri kujul (nt lk 8, 17, 18). Kaus juhib saatesõnas muu hulgas tähelepanu olulisele tõigale: „Mina­jutustaja viib „naabri Sämmile konte”, sest tolles on säilinud metsik loom, kunagine hunt, keda minajutustaja koeramaski tagant tajub” (lk 64). Igatsus metsikuse järele saadab tervet luulekogu. Luulemina leiab end ühiskonnast, mis on ühelt poolt sügavalt ükskõikne, teisalt aga sekkub seal, kus pole vaja, mis hellitab loomult metsikut looma – riietab teda tuulemantlisse, viib juuksurisse, korjab tema rooja plastikkotti. Inglise kir­janikule Lucy Worsleyle pühendatud luuletuses kirjutab Park: „ära laula, ära kirjuta, ära tee videot, ära laia facebookis ega / tinderis [—] kui räägid, siis räägi, / et siin elavad hundid / ja inimsööjad” (lk 42).

„Hundirattas” ei mahu luulemina pilt­ilusasse, korrastatud maailma, sest tema keha ei allu korrapärale, ei kõla kokku ideaali(de)ga. Ja näib, et ta ei ihkagi seda, sest ta teab: „et / ei poeta maha, ei pudista lindudele, / ei kingi ära, ei pleegita valgeks, seda / mustemast musta” (lk 12). Nii ütleb Pargi luulemina: ärge püüdkegi mind taltsutada, ma ei anna teile oma tumedat ja metsikut poolt, sest ka see kuulub mulle. Teisalt jääb ta kinni tõdemusse, et elu ühes oma katsumustega on paratamatult muudkui korduv akrobaatiline harjutus, lõppematu hundiratas: „Nagu lühijalgsele koerale, / kellele ei antud sügavas ratta­roopas joostes aega / päästvaks ära­hüppeks veoauto rataste alt, / nii ka mina / elu eest lidudes / teen üha uusi edasisööste, / võtan üha uuesti hoogu hüppeks, / et muuta suunda, / karata välja roopast, / üha kiiremini veerevate rataste alt.” (Lk 48.)

Eeva Park on she-wolf, kes kannab eneses metsikuid, instinktiivseid ja võimsaid tahke, mida ta ei häbene ega karda oma luules väljendada. Kord raugev, siis jälle elavnev, kuid mitte kunagi jäädavalt kaduv jõud ja raevukas iseseisvus raputavad lugejat. Seda hunti ei võta ilmselt isegi mitte hõbekuul.