Foto: Karoliina Kagovere

Heidad voodile pikali,
    seista enam ei jaksa.
Annad igatsusele voli,
    valetada enam ei jaksa.

 

Võõras keel jõuab kohale,
     tõlkida enam ei jaksa.
Lased valguse endasse,
     hämarust enam ei jaksa.
Lased helid endasse,
     vaikust enam ei jaksa.

 

Lähed riietega vette,
     vahetada enam ei jaksa.
Lased elust lahti,
     hoida enam ei jaksa.

 

 

Rohkem Kätlin Kaldmaa luulet Loomingus nr 7.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Teelisest ja tema tähetundidest

1940. aasta veebruaris mängisid Tõrva gümnaasiumi koolipoisid linnakese parimal, nimelt pritsimaja laval episoode Albert Kivikase romaanist „Nimed marmortahvlil”. Euroopas käis juba sõda, meil olid sees idanaabri baasid ja pool aastat…

Artur Alliksaar. „Paralüseeritud paradiis”

Septembrilõpu soojal pärastlõunal
me istusime aias, pihus pihk,
ja süttis saatanliku vandenõuna
me mõlemate maias ihus ihk
end väljendada vallutava jõuna.
Mu mõtteid kõditas su juustevihk….
Looming