Foto: Karoliina Kagovere

Heidad voodile pikali,
    seista enam ei jaksa.
Annad igatsusele voli,
    valetada enam ei jaksa.

 

Võõras keel jõuab kohale,
     tõlkida enam ei jaksa.
Lased valguse endasse,
     hämarust enam ei jaksa.
Lased helid endasse,
     vaikust enam ei jaksa.

 

Lähed riietega vette,
     vahetada enam ei jaksa.
Lased elust lahti,
     hoida enam ei jaksa.

 

 

Rohkem Kätlin Kaldmaa luulet Loomingus nr 7.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Olematuse udu

Ma kaitsesin oma kandidaadikraadi (praegu vastab see doktorikraadile) 1976. aasta detsembris, umbes kolm kuud enne esimese lapse sündi. Kraad andis mulle võimaluse saada kindel töökoht Teaduste Akadeemia (tollal siis ENSV Teaduste…

Johannes Semper, „Raske vaikus”

1940. aastal punarežiimiga kaasa läinud tuntumate iseseisvusaegsete kirjandus- ja kultuuritegelaste saatus kujunes Nõukogude korra tingimustes isiklikus plaanis erinevaks. Nende suhe poliitilise võimuga hilisstalinistlikus Eestis oli aga enamasti sarnane: esialgne režiimi…

Kaks naist, üks Kreutzwaldi, teine Koidula tänavast. Autor ja lugeja

Sirje Olesk: Armas Lehte, on hea meel näha sind niisama vitaalsena, nagu viimastel kümnenditel sind Tartus ikka nähtud on. Möödunud aasta lõpus ilmus sinu raamat kirjanduslikust Tartust läbi aastate: „Õpetaja…
Looming