Kirjatähtede standardiseeritud komplekt, mida me Eestis tähestikuna kasutame, on hulga juhuste tulem — lonkab, aga toimib, vähemasti ei tööta otseselt vastu eesti keele ja kultuuri kestmisele. Eesti tähestik võinuks olla piltkiri või silpkiri, veel põnevam — mõistekiri. Aga on, igav küll, ladina alfabeedil põhinev harilik igermaanlik häälikkiri, kus tähed on ligikaudses vastavuses kõneldava keele foneemidega.
Eesti keele puhul on see vastavus täiesti jälgitav ja kasutatav. Prantsuse juhtumil, näiteks, jääb saladuseks, miks neil alfabeeti üldse tarvis läheb — prantslased ju, nagu teame, kirjutavad üht, aga räägivad teist — seos väljahääldatud sõna ja selle kirjapildi vahel on võrdlemisi amorfne, amööbne.
Aastal 1819 leiutas keeleleidur Masing Õ-tähe. Aga ta pakkus ka välja, et eesti tähestikus peaks sisalduma muljeerimismärk — midagi sarnast kirillitsa pehmendusmärgiga. Õ meil on, pehmendusmärki mitte. Teisisõnu: eesti tähestik on üksikute agarate inimeste suva ja nende mõttevälgatuste juhuslik jada. Miks mitte ei võiks nüüd olla käes see päev, kui mõne erksa isemõtleja idee, näiteks Leonhard Lapini oma, selle tööriistakasti ümber korraldab.
Koolipoisina tegelesin salakeelte ja salakirjadega — tähestik oli peas ja jalus, hiljem õppisin graafilist disaini, rõhuga raamatutel ja tüpograafial — jällegi maadlesin tähestikuga. Ja alati on mind marru ajanud grupp värdmärke, esiotsas tähemärgid Š ja Ž. Kas me tõesti vajame neid? Kui välja arvata sõna šokolaad, siis tegelikult ei kasuta neid iga päev ükski täiemõistuslik kaasmaalane. Negližee ja šaboo, trikotaaž ja pastišš? Äkki saame kuidagi hakkama ka ilma nendeta? Või tõlgime need sõnad ära? Või elame üle, kui š asemel kirjutatakse sh? Sest meie alfabeedis on puudu ju ka nõnda vastupandamatu ja vajalik Č.
Eestlase arusaam sõnade kõlalisest ilust (siinkohal lülitun ümber luuletajaks) on ju lihtne: mida vähem susisevat ja kähisevat, seda parem, mida rohkem pikki vokaale ja kõlavaid konsonante, seda kaunim. Ja kasutades nutifone, suheldes rahvusvaheliselt, saame ju aru, et Ä koht on A juures, Ü koht U juures ja nõnda edasi. Kas Õ on pigem O järeltulija? Loomulikult O! Sest eestikeelne foneem Õ ei ole sama, mis venekeelne Ы, mis tõesti sarnaneb pigem E-ga. Ja võib-olla peaks ka G kolima K juurde, B liikuma P juurde ja D loomulikult T juurde. Mida teha märgiga F, otsustagu prohvessorid Tartus — sääl hääldub F nii ehk naa enamasti hv-na.